Laisa aga loomingulise inimese pesulõksukott…

14. aug. 2011

…valmis täpselt veerand tunniga.

Kui mina väike olin, siis mäletan, olid meil pesulõksud nööri küljes. Kui ema pesu õue kuivama panema läks, pani ta lõksunööri kaela ja nii oli mugav ja käepärane toimetada. Meie siis näppisime pesulõksud pärast nöörile tagasi. Samal põhimõttel hoidsin minagi alguses oma pesulõkse. Üpris tüütu oli lõkse tagasi nöörile toppida, sest minul polnud usinaid abilisi. Kuivatame pesu valdavalt korteris koridori lae alla tõmmatud nööridel, seega pole olulised ka vahemaad pesu riputamisel, pigem on kõik paari sammu ulatuses. Nii kolisid lõksud sujuvalt koridoris seisva lasteratta kärusse. Laps kasvas ja tekkis plaan ratas edasi pärandada. Nii tuli kiiremas korras leida lõksudele uus pesa. Niisiis võtsin ühel hetkel lihtsalt kaltsukotist (olen lastele väikeseks jäänud, kuid materjali või mustri poolest potensiaalikad asjad ühte kotti kogunud) üks kirjumirju fliisist pusa, kapist riidepuu ning kääride ja niidi abil sai pisut pusitud. Tulemuseks vägagi mõnus, mugav ja silmagi paitav pesulõksukott:

  

Advertisements

Väike lepatriinu…

19. juuli 2011

Teate ju küll seda tunnet, kuidas antakse kätte algne ülesanne ja sa mõtled oma ajusopis sellele välja lahenduse, oled iseendaga maru rahul ja kuna kiiret pole, siis nagu muuseas unustad selle õigeaegselt ellu viia. No ok, seekord läks siiski teisiti aga väga napilt.

Nimelt saatis kasvataja meile maili peale juba varakult kevadiste ürituste nimekirja, milles muuhulgas oli mainitud, et selleaastasel emadepäevapeol on tüdrukud lepatriinud ja poisid mesimummud ning palus tekitada lastele peoriietusele lisaks mõned äratuntavad detailid. “Fantaasial võib lasta vabalt lennata, samas ei maksa midagi väga suurt ja kulukat ette võtta.” – nii ta kirjutas kommentaariks. Et siis selline üles- ja väljakutse 😛

Mõte hakkas kohe liikuma ja pani kokku lihtsa ning omast arust efektse plaani, kuid miskipärast ei jõudnud keski kangapoodi, et asi ka kohe teoks saaks. Lõpuks oli käes viimane päev enne pidu ja minul tol päeval kohe eriti pikk tööpäev koolitustega Pärnus. Olin juba käega löömas, sest tegutseda veel suudaks öösel aga materjali ju pole 😦 Siiski, siiski, koolituse lõppedes tärkas uuesti lootuskiir ja sõna otseses mõttes viimasel minutil  õnnestus jalg Pärnu Abakhani poe ukse vahele saada. Jagasin kiiresti oma ideed müüjaga ja ta oli väga abivalmis minuga kaasa mõtlema ning mõne hetke pärast väljusin poest tüki punase tülli ja kandipaelaga. Oi, ma olin na õnnelik, et ei pidanud lapsele pettumust valmistama. Õhtul hilja koju jõudes hakkasin aga kohe tegutsema ning hommikul olid piduriided lapsele kaasavõtmiseks valmis. Olin endaga väga rahul. Ainult karvast traati ei leidnud kodust, millest oleks saanud tundlad kokku väänata. See jäi pisut hinge kripeldama, kuid laps oli rahul niisamagi ja see ju kõikse tähtsam. Siin ta on, minu väike lepatriinu:

   


Päkapiku viimased tegemised…

14. jaan. 2010

Jajah, ma tean küll, et päkapikud enam ammu ei käi, aga mul on siin eelmisest aastast miskit näitamata ja sestap siis veel aasta alguses selline postitus.

Meil on õdede ja vanematega juba paar aastat kombeks teha kingitusi ainult lastele. Praegu on neid meil kolme peale kaheksa (järgmisel korral ilmselt juba kümme). Kui vanematele lastele sai jõulupaki sisse poeasju poetatud (no et usk jõuluvanasse püsiks ja miski ei reedaks), siis kõikse nooremale tahtsin ikka miskit omatehtut juurde lisada. Pikalt otsisin ideed ja ootasin äratundmist. No ei tulnud seda õiget vaimu peale. Kuniks…

…kuniks Isetegijasse pandi üks ülilaheda raamatu link. Jaapanlased on ikka nii loomingulised ja nutikad, et kohe kade hakkab vahel. Jutt käib siis sokkidest tehtud loomakestest. No pisut oli ikka veel nuputamist, et millistest sokkidest ja mida ma nüüd täpsemalt käsile võtan, aga äratundmine oli kindlasti kohe olemas ning lõpuks valmis kahest väikesest sokist selline triibuline kass:

Sai ju nunnukas küll, kas pole? Omalt poolt tegin õpetatust erinevalt seda, et lisasin pika-pika saba ja täidiseks kasutasin osaliselt krõbisevasse kilekotti pandud kruupe. Viimast ikka selleks, et kiisu saaks kindlamalt oma pepu peal istuda ja lapsel oleks teda näppides ka miskeid põnevaid üllatusi helimaailmast. Tegelikult on ka ilmselt raamatu autoril nende sokidega nagu oma suhe. Vaatad sokkidele peale ja siis hakkavad need justkui oma elu elama ja sinu ülesandeks on see lihtsalt ellu viia.

Ok, kokkulepe oli, et kingitusi suurtele ei tee, aga üllatused ju ometi pole keelatud 😉

No kuidagi oli selline meeleolu ja tahtmine ja kiusatus ja tegelikult polnud nende nokitsemise ajal veel lund ka. Ühesõnaga tegin mingi hulga lumehelbeid. Alguses mõtlesin heegeldada, aga kui läksin lumehelbemeistri Mimmi blogisse tärgeldussegu retsepti otsima, leidsin sealt hoopis lihtsamad ja sama efektsed Põrnika helbed. Kui Janza mulle  lahkelt oma eelmisel aastal tehtud raamiklotse ka veel laenas, oli otsus tehtud ja tulemus selline:

 

Oma kogemuse märksõnadena jätaks siia sellised laused:

  • Helbekeste punumiseks kasutasin haapsalu salli valget ja sama peenikest tundmatut punast lõnga.
  • Kõigepealt punusin kaheksakanna, siis “päikesekiired” ja lõpuks veel üks kaheksakand. Siis jäid nn välimised lõngad ühesuguselt.
  • Liimi lahustasin tibakese veega. Mul oli ehituslik PVA, võib-olla seda nn kontoritarvete PVA-d ei pea lahustama. Tean, et see on vedelam.
  • Liimiseguga lõnga niisutades jätsin naela ümbruse umbes 1-2 mm kauguselt kuivaks. Ülejäänud vormitud lõng hoiab piisavalt ka nurgad ja südamiku paigal, kuid naelte küljest on helbekest mitmeid kordi lihtsam kätte saada, kui seal liim pole helbekest naelte külge liiminud. 
  • Kui kõik lõngajooksud on liimiseguga niisutatud ja helves alusest eemale nihutatud, siis tuleb jälgida ka seda, et kõik kolm keerutamiskihti oleks tihedalt üksteise vastas ja et “päikesekiirte” lõngade vahel poleks nn liimisildasid. Nii jääb helbe kuivades tulemus kena, puhas ja konkreetne.

Valminud lumehelbed pakkisin kuuekaupa karpidesse või siis kolmekaupa kaartide vahele, mida sel korral sai ka paar tükki saadetud.

 

Paar meeleolulist pilti jõuludest tahaks siia veel lisada. Esimese pildi nimeks võiks vast olla “Masuaja kinkepakend”, kuigi peab mainima, et efekt oli ülihää ja seda ideed võiks teinekordki kasutada.

 

Ja teise pildi nimeks pakuks ehk “Nutikad jõuluvana ja päkapikud”.

Taustainfoks vast nii palju, et sel aastal meil kuuske toas polnud ja eks lapsed jõuluõhtu lähenedes olid üpris mures, et kuhu siis päkapikud kingitused toovad. Arutlesime lastega sel teemal mitmeid kordi. Igatahes lõpuks lubasin, et küll jõuluvana ja päkapikud miskit välja mõtlevad. Egas me ainuke kodu pole, kus kuusk puudub ning ju neil on kogemusi. No ja eks päkapikud olidki  siis nutikad ning kasutasid ära koridoris vedelevat kelku.

Lisaks päkapiku asjatamistele õnnestus mul vahepeal hankida säravpunaseid seemnehelmeid ja otseloomulikult proovisin nendega kohe jõulutähte teha. Jäi natuke särtsakam küll kui eelnevalt tehtud tumepunane õis.


17. juuli 2007

24. sept. 2009

Et siis katsuks jälle järje peale saada omadega.
Kõiksepealt sai tehtud pojale nokats. Eelmisel suvel tehtu ju kadus teadmata suunas kuskile (kahtlustan, et ta poetas selle suvilas põranda soojustamisel kuskile laudade alla andes asjale oma panuse 😛 .

Paar tüdrukute kübarat sai ka linikumustrist algatatud aga neid näitan mõnel teisel korral.

Minu laps käis ka sel aastal tantsupeol ja et nad seal üksteisel proovides ikka silma peal saaksid hoida, tehti tüdrukutele ühesugused seelikud. Meie oma koos väikeste lisavidinatega (pean siin silmas siksakpaela nii allääres kui vöökohas) sai selline:

Üks vana riiuliprojekt sai ka kätte võetud ja ära lõpetatud. Või õigupoolest, kui aus olla, siis oli see mul kunagi taskuprojekt (kui poissi potile harjutasin, siis oli seal kõrval istudes hea see kleiditaskust välja võtta ja rida või kaks nokkida). Tegemist on Kristella kaelaskantava rahakotiga. Heegeldatud on see iirisest, kinnissilmustega ja nr 1 või 1,25-se heegelnõelaga. Nüüd vist saate aru, miks nii väike asi jääb riiulisse seisma. Aga jah, kuna eelmine rahakott katki läks, siis oli vaja nüüd see valmis teha, seda enam, et tantsupeole oli just kaelaskantava rahakotiga mugav minna.

Kui kiired tegemised enne tantsupidu lõpetatud, siis sai natuke jälle lillekesi katsetatud. Uueks valikuks olid tumedaõielised võõrasemad, sest just sellise sooviga tuli kolleeg mu juurde. Mustreid oli mul olemas selle kohta kaks. Esimesena sai katsetatud Nancy Lee Binkley õpetust. Temal oli see õis muidugi nelja erineva tooniga tehtud, minul sellist valikut siniseid paraku polnud. Seega kombineerisin kahe värviga. Õppisin paar uut nippi ka juurde ja tulemuseks sai selline kahe õiega varreke:

Tellija jäi väga rahule ja nagu mokaotsast poetas, et ei tea, kas mul neid seemneid seal kodus veel jagub. No miskit mul ju ikka veel on :). Seega sain kohe uue tellimuse. Sooviks oli miskit roosat tooni, lillesort jäeti konkretiseerimata. See mulle just sobis, sest sain siis jälle katsetada miskit sellist, mis hinges kripeldamas, aga pole jõudnud veel proovida. Valikuks olid sellise õhulisema olekuga väikeseõielised roosid. Kuna ma ei suutnud otsustada, milline roosa selleks kõige paremini sobib, siis tegin olemasolevatest toonidest igaühest ühe. Nikerdamise tulemuseks sai selline kimbuke:

Paralleelselt roosikimbuga püüdsin aretada värvipaki isetegemise osa. Selleks puhuks kummitas mul ajusopis kaks ideed. Esiteks ei andnud mulle rahu see, et jäi katsetamata võõrasemade teine õpetus ja teiseks tundis Tintsik puudust mobiilikotist. Alustasin esimesest, kui aeganõudvamast ja konkreetsemast ideest. Värviks oli sedakorda kollane. Teise varre puhul tõin siiski sisse pisut rohkem ka sinist lootes, et saaja ei pahanda sellise omavolitsemise pärast. Kasutasin siis seekord õpetust raamatust “Tsvetõ is bisera” (Maria Fedotova, Galina Valjuh) ja sain tulemuseks väikesesse vaasi pisut lilleilu.

Projekti lõpptähtaeg hakkas lähenema aga ma ei tahtnud ikka loobuda teisest isetegemise ideest. Pärlitest ma seda niiväga enam teha ei plaaninudki (esimese hooga oli plaan katsetada miskit sarnast nagu õelapsele tegin aga teiste mustritega) aga esiplaanile oli kerkinud üleeelmisel suvel tekkinud idee, kui toimetasin aias ja tundsin puudust lahendusest, kuidas saaks mobiili mugavalt enda ligi hoida, isegi siis kui mul puuduvad taskud ja seljas on võib-olla ainult päevitusriided. Kaelas tolknev pael ei tundunud eriti praktiline lahendus, küll aga hakkas mõte arenema miski vöölahenduse poole. Suvi möödus ja nagu elu näitab ka teine ja peaaegu kolmaski… :D. Idee aga polnud kuskile kadunud ja ootas ajusopis kükitades oma aega. See aeg saabus…küll mitte minu jaoks aga Tintsiku jaoks küll. Loodan, et talle see lahendus ka kasutuskõlbulik tundub. Materjaliks kasutasin puuvillast lõnga, millega heegeldasin üle võtmerõngad ja mõningad südamed (Tiimarist pärit kaup). Kinnituseks lihtsad heegeketist paelad (no vingemaks lahenduseks ei jagunud enam materjali, sest tõesti viimse mm-ni sai antud lõngajääk ära kasutatud). Vöö külge heegeldasin sidrunimustrit (pärit raamatust “200 heegeldatud ruutu”) kasutades mobiilikotikese, mille kaunistasin pisut seemnepärlitega. Kinnituseks sai ka kasutatud ühte suuremat pärlit.

Tintsiku poolt veel lisaks üks lähivõte:

moblakott

Krissu on aga viimasel ajal suhteliselt laisk olnud. Värvipakigi pärast jagelesime siin, sest idee panime pärast tantsupidu kohe paika aga teostust hakkasime ikka aretama alles viimasel päeval. Sirtsu pakki sai siis Hama nuppudest tehtud üks tuhkatriinu kinga kujuline võtmehoidja ja väikese linnukese kujuline pross (algselt oli mõeldud see külmkapimagnetiks aga viimasel hetkel ei suutnud ma kuidagi oma selleks mõeldud magneteid üles leida), lisaks tegime valgele süstikule pisut salvrätitehnikas lillekesi (paki värv oli ju helesinine aga sinist süstikut polnud kuskilt võtta). Lisaks panime paki sisse minu poolt kootud helesinise nn Kreysy lillekese. Minul jäi see tookord oma aega ootama, sest valik osutus kinnastel tumesinise kasuks, kuid usun et sinisefännist Sirts leiab sellele oma hea koha. (siinkohal kommentaar talle: need lõngasabad õielehtede otsas polnud mitte laiskusest sinna jäänud vaid nendega saad lille paika kinnitada, täiesti piisab kui kinnitad selle keskelt ja siis iga õielehe otsast). Piltidega on siinkohal aga kehvasti, sest saatsin oma fotoka õega reisile. Jään lootma Sirtsule, ehk õnnestub tal siiski see pisku näputöö pildile püüda, siis saame seda siinkohal visuaalselt ka esitleda.


21. september 2006

23. sept. 2009

Mis juhtub siis kui Isetegija laps läheb kooli? No mida ikka muud kui emme leiab veel ühe valdkonna oma fantaasia väljaelamiseks.

Kõik sai muidugi alguse sellest, et leidsime koha Krissu valmistatud lillele. See sai siis kleebitud aabitsa peale. Edasine oli juba asjade loomulik käik ja kui Krissu nikerdamisest tüdines, siis jätkas emme sellega ja nii saidki kõik raamatud ja töövihikud endale paberid:

Samuti oli lapsel miski geomeetriliste kujundite vihik, mis tuli lõikuda tükkideks. Peab ütlema, et see on suurt kannatust nõudev käsitöö. Aga näitamiseks siin hoopis pisikesed ümbrikud, mis sai nende vidinate jaoks lõigatud-kleebitud, et asjad ikka vähem ruumi võtaks.

Ja veel olen oma salaprojektide (ja jõulude eel tuleb neid ju hunnikute kaupa veel juurde) kõrval teinud oma algelise õmblemisoskusega lapsele rütmikatunniks seeliku. See pidi olema  selline, mis keerutades hästi laiali läheb ja mul tuli kohe meelde oma lapsepõlv ja enda taoline seelik. No ja nii ma siis tahtsin oma lapsele ka seda keerutamiserõõmu teha. Eks ma tegin nii mõnegi asjaga vigu, kuid need jäid peitu ja lõpptulemusega jäin täitsa rahule.
 

Selle alumise pildi juurde kommentaariks, et enne kaunistamist vedeles seelik elutoas tugitooli leenil. Emme tegi lõunal köögis süüa ja mingil hetkel ilmus meie pere pooleteiseaastane poja seelik seljas uksele. Kusjuures ta oli selle täiesti ise selga tõmmanud ja endal oli selline eriline komminägu peas. Eks ma siis püüdsin kähku fotoka haarata, et seda hetke jäädvustada.


3. september 2006

23. sept. 2009

Oh seda imestust, kas tõesti pole rohkem kui  kuu aega siia miskit postitanud. Eks katsume asja parandada.

Tegelikult olen vahelduva eduga puhkamise, hoidistamiste, aiatööde, ehitamise jms kõrvalt pusinud kududa endale Knitty Blaze’i, kuid lõngast tuli pisut puudu ja seetõttu täna seda teile veel näidata ei saa. Krissu muidugi nikerdab asju jooksvalt nii kuidas vaim ja mõte pähe tulevad.

Aga nii mõnigi asi on minulgi vajaduse pärast kudumise kõrvalt valminud. Tegelikult mulle meeldib kui nn vajadus tekitab võimaluse proovida uusi asju. Muidu tavaliselt seisavad ideed järjekorras tulevikuunistustes aga siis on võimalik vajalik ühendada mõnusa avastamisrõõmuga. Seda siis sain proovida oma järjekordses pisikeses tänuüllatuses. Nuputasin ühe karbi. Proovisin sel korral teist tehnikat, et saada mahukamat karpi ja teisalt tahtsin saada sellele mustrit, mis voolavalt jookseb üle külgede ja karbikaane. Tulemus sai siis selline:

Ise nüüd 100% rahule ei jäänud. Minu silmis ideealvariant oleks olnud kas teiste värvidega või siis kribumustri asemel miskit kogukamat või siis peaks mõlemat koos muutma. Igatahes varasemad karbid tundusid kuidagi nunnumad. Loodan siiski, et saajal pole nii arenenud kriitikameel kui minul ja ta sellest kingist ikka rõõmu tundis 😀

Kui meil (õde oli parasjagu külas, kui karpi tegin ja tahtis “musta tööd” teha st nuppe alusele toppida) nuputamine käsil, siis loomulikult leidis ka Krissu, et pole ammu miskit nuputanud ja kange isu on selle järele. Temalt siis valmis omaloominguline tibumustriga süda:

Veel on tal valminud üks tüdruk paberkäteräti rullist. Tegelikult oli sel pisike sõbranna ka, aga tollel pole veel juukseid ja nägu, ootab teine värvituna riiulil oma aega. Praegusele plikale kasutas ta juusteks minu nõelapadja sisuks kogutud niidi-lõngaotsasid. Seetõttu siis pisut kirju parukas aga lapsele meeldis, et see nii pehme ja mõnus sai.

Juuli lõpus käisime vanavanematega Jäneda Talupäevadel ja vanaema oli seal nõus lapsele ostma kümnekroonise sõrmuse. Otsis ja proovis siis Krissu neid mitmeid aga parajat ei leidnud ning proovimise käigus lagunes üks tal sõrmede vahel suisa ära. Seepeale lubas emme lapsele, et ma teen sulle kodus pärlitest ise miskit. Aga teadagi, lubaduste täitmised pole miskid nii kiired täituma ja Krissu tegi ise vahepeal omale asendusaineks sellise tulbisõrmuse:

Miski uitmõtte tulemusena valmis ükspäev aga selline lilleke:

Suvilas naabripoistel olid miskid mõõgad, millega nad kemplesid. Krissu siis pidi endale ka tegema. Ma ei tea, millised poistel olid aga Krissul valmisid need papist. Siin siis mõõk ja printsessiga kilp 😀

Meie laps läks reedel esimest päeva kooli. Ja juba esmaspäeval on tunniplaanis kunstitund. Selleks oli vajalik põlleke. Räägitakse, et poes müüakse miskit sellist kilest asjandust ka, aga mulle pole silma hakanud ja oma algelisest õmblejaoskusest hoolimata tahtsin selle ise teha. Teades oma lapse ennastunustavat loomingulisust (ka riiete määrimisel), siis tegin kätised ka põllele lisaks, et emmel vähem närvi kuluks. Tulemus sai siis selline:

Ja lõpuks ometi sai laps siis omale lubatud sõrmuse ka. Oi, kuidas talle meeldis see ja mul oli ka hea meel, et tema ootused olid vaeva väärt. Sõrmus siis selline lilleline:

Sai katsetatud mdm beadaloti poolt õpitoas õpetatud lillekese tegemist. Loodan, et tulevikus lisandub sellele veel samas stiilis käevõru ja kaelakee ka. Idee on igatahes juba olemas.


4.mai 2006

22. sept. 2009

Siin postituses lubasin, et teen mütsist ka pilti. Nüüd jäi see näppu st laps pani jälle pähe. Tegin siis pildid ära. Pealt on see siis kootud ja äär heegeldatud. Praegune kevadsuvi saab sel mütsil olema kolmas hooaeg, seega natuke on värvid juba pleekinud. Äär pisut lokitab seetõttu, et paari aasta eest tundus müts nagu pisut ebakindel peas ja ma panin heegeldatud ääre algusesse pisikese kummi.

mytsik

Ja siis veel see eelmise postituse võlg – lapse volbriürituse riietus.

n6id

Konna kohta siis veel hiljem kommentaariks niipalju:

Pildilt nüüd ei ole väga hästi näha, aga tegin selle kahest erinevat värvi roheliseset vildist. Lõikasin välja kaks ühesuurust konnakuju. Tumerohelise panin alla ja siis helerohelist hakkasin selle külge õmblema jättes ääre miski poole cm laiuselt vabaks. Nii tekib mõnusalt raamiv tumeroheline serv ja helerohelise vildi alla saab täidet toppida, Ja nii ta siis valmiski. Silmad kah pärast peale ja voilaa… 🙂 Tegelikult oleks veel vingem olnud, kui oleks pinnast eenduvad silmad aga aeg rõhus kuklale ja ei hakanud nikerdama. Igatahes mulle endale ka hullult see elukas meeldib – lihtne teha, kuid tulemus väga efektne, vilt ikka tänuväärne materjal.