Punutud alus juurviljadele ja dipikastmele

4. nov. 2017

märts 2016

Vot selline praktiline vajadus tekkiski. Lastele meeldib väga kurki või porgandit dippida ja eriti populaarne on see toit laste sünnipäevadel. Eelmisel aastal sai selleks emalt laenatud plassmassist analoogi:

marts2016dipijuurviljaalus0

See oli siis ka visuaalseks inspiratsiooniks. Lisaks tehnilised võtted-mõtted järgmistest õpetustest:

http://www.icreativeideas.com/diy-woven-paper-easter-tray/

http://stranamasterov.ru/node/1009198?tid=302

 

Nii valmiski minu päris oma alus dipikastmekausile ja juurviljadele. Peab ütlema, et olen rahul rohkem kui oodatagi oskasin.

marts2016dipijuurviljaalus1

marts2016dipijuurviljaalus2

marts2016dipijuurviljaalus3

marts2016dipijuurviljaalus4

marts2016dipijuurviljaalus5

marts2016dipijuurviljaalus6

Lisan siia veel pisut tehnilist infot ka:

Pulgad: peitsitud enne punumist Herdinsi Mahagoni värvi pulberpeitsiga nr 52, kulus 268 väikest (keerutatud sukavarda ümber ca 7 cm ribaga, pikkus ca 31 cm) pulka

Mõõdud: keskmise osa läbimõõt 12 cm, kõrgus 3 cm, kogu kandiku läbimõõt 31 cm, kõrgus 4 cm

 

Advertisements

Augutehnika põhjaga karp

20. okt. 2017

Kas mäletate veel neid esimesi koridorikarpe? Neist kõige esimene sai tehtud sellise põhjaga, kus papist põhja tehti augud, neist pisteti pulgad läbi ja hakati punuma. Ma ei jäänud sellega kohe üldse rahule.

Aga kui Avelin Gildeman postitas “Paberist punumine” facebooki gruppi oma kogemusliku pildiseeria, siis ei saanud ma teisiti, kuid pidin uuesti proovima. Ehitasin laste klotsidest paraja suurusega vormi ja ülejäänud sujus juba väga lahedalt.

 

Põhjaks on 2mm paksune käsitööpapp, millele tegin minitrelliga sobivad augud. Kasutasin väikesi pulki (krutitud sukavardaga u 7*31,5cm ajaleheribast) ning proovisin seda punumustrit.

Kui esmalt sai teda kasutatud laste heategevuslikul kadrilaadal

siis tegelikkuses on selle koht hoopis köögis ja seal hoiame tavapäraselt puuvilju. Või noh, sügisel näeb ta valdavalt välja selline köögiviljaline:

Igatahes see tehnika väärib kordamist.


Veel pisut Kanzashi näpuharjutusi…

6. okt. 2017

No kui taas oli meil Astraga aeg kokku saada aga mitte miskit uut põnevat teemat silmapiiril polnud, siis võtsime aga jälle mõned paelajupid ette ja katsetasime ahvida mõnda uut videoõpetust. Sel korral tegime esimesena liblika

Astra liblikad leiate siit.

 

Ja  siis proovisime veel ka lipsu

Sel oli materjalid väga erinevad – kollane oli selline jäigem justkui tärgeldatud, sinine aga vastupidiselt hästi pehme. Kui alguses tundus, et just sinine jääb mõnusalt kohev ja ilus, siis lõpus pidin tunnistama, et pikemas perspektiivis tuleb ikka hoidvusele kasuks, kui paela on pisut töödeldud.

Lapsel oli ka hea meel, sai endale taas uued juuksevidinad.

 


Organiseerime LEGOsid…

9. sept. 2017

Taaskord 2a tagune tegemine…

Meie pere lapsed on parajad legofännid. Kui varasemalt olid nad huvitatud valmiskomplektidest ja juhendite järgi pusimisest, siis nüüd eelistavad igal ajal lihtsalt klotsidest omaloomingut luua – sujuvalt mängitakse vaibal edasi arvutis poolelijäänud arvutimängu või meisterdatakse nukule mobiiltelefon vms. Äge on vaadata, kuidas lastel fantaasia lendab. See meenutab pisut ka oma lapsepõlve, kus sai vahel mitte millegist tehtud hetkeks sobilikud mänguasjad (ntx tuleb meelde, et pärast vihma sai alati võililledest ja puupulgast tehtud nukud, kellel vinged lokid poriloikudest soengusse said :P).

Milleks siis peaks neid legosid niiväga organiseerima? Eks ikka seepärast, et need ei vedeleks alalõpmata jala all ja teisalt, et lastel oleks lihtsam asju korras hoida. Esimesena sai hetkeidee ajel hõivatud paar kingakarpi ja neisse pizzakarpide ja klammerdaja abil tehtud lihtsad sorterid:

Aga oh häda, see kolistamine ja krabistamine ei lõpegi, kui otsitakse mingit kindlat juppi. Kas tuleb tuttav ette? Novot, seetõttu hakkaski lastetuba remontides keerlema peas ka mõte, et legoklotsid tuleb elutoast sinna kolida. Kuna just väga palju ruumi seal pole, siis sai nutikalt ära kasutatud kapi ja seina vahelist väikest ruumi ning harjutatud kätt ajalehtedest punutistega.

Vormiks kasutasin laste klotsidest kokku pandud ristkülikut (kahjuks sellest ühtegi klõpsu pole teinud) ja põhjaks juba varem proovitud ja heaks kiidetud papp-põhjaga tehnikat.

Et endal ka põnev oleks, siis sai proovitud erinevaid mustreid/punupindasid. Esimene sinine kast sai siniste ja roheliste legode jaoks ja punupinnaks lihtne kahe vitsaga põime:

Kuna need kandilised nurgad ei ole just algaja punuja tugev külg, siis kõik karbid said tehtud ilma nurgapostideta ja et ülejooksud liiga pikaks ei läheks sai seal tehtud üks lisakeere ja mu meelest jäi väga ok:

Järgmisena võtsin ette valgete klotside karbi. Et need oleks hästi põhja pealt näha, siis sai see musta salvrätiga tumedaks tehtud.

Mustris üritasin lihtsalt poole punumise pealt suunda muuta, nii et keskele jäi “kalasaba” muster:

Edasi siis värviks punane, millel üritasin külje peale teha pikendatud vitsajooksuga mustrit. No olgem ausad, nii väikese pinna peal ei jää mitte miskit näha 😛 Seal peaks olema külje peal x kujuline rist.

Torni kõige alumine karp sai plaanitud Karmeni Friends seeria legode jaoks. See pidi olema omajagu kõrgem, et ka piknikubussi ära mahuks, sestap sain katsetada lisaks kalasaba mustrile ka kolmevitsapõimet nii ühel kui teisel pool õhuvahet. Värvitooniks sel korral puhtakujuline “Äripäev”.

Siin pildil on veel hästi näha seda nurgapostita nurka.

Järgmised vajalikud kastid said tehtud juba katsetatud lemmiktehnikates ning kõige pealmine on mõeldud plaatide ja poolikute meisterduste tarbeks, mida ei raatsita kohe pärast mängimist lammutada:

Mänguhoos on kastid tavaliselt selliselt:

ja igapäevaselt nii kapi vahel:

 

 

 

 


Tütre käsul ja enda soovil…

19. apr. 2017

… et mida ja miks siis, eks ole?

“Sa no lihtsalt pead oma blogi jälle täiendama, sest me käisime ekstra sõbrannaga metsas Su kootud kindaid pildile püüdmas… ” ütles Krissu mulle juba vähemalt kuu aega tagasi ja ma ise kinnitasin pühalikult, et jajah, ma võtan ühel päeval asja jälle käsile.

Aga milleks ja kellele? Pean tunnistama, et olen viimase aasta jooksul korranud ja taasavastanud uuesti teemasid, mida olen blogis kajastanud ca 10 aastat tagasi. Ega ei usugi, et nii palju aega sellest möödas on, kui kirja pandud ajalugu seda ei kinnitaks. Aga lisaks nostalgilistele meeleoludele hindan veelgi rohkem mu enda blogisse pandud linke ja viiteid kasutatud materjalide ning õpitud kogemuslike nippide kohta. See on väärtus minu enda jaoks (loodan et ka Teie jaoks) ja selle nimel tasub pingutada, et ka järgmise 10a pärast oleks, millest tuge leida.

Ma kahjuks ei saa enam läheneda kronoloogilises järjestusest, vähemalt seni kuni on pildimaterjali ja mõtteid vahepealsest ajast, kuid üritan siiski siia edaspidi regulaarselt postitusi lisada.

Täna aga lisan paar meeleolukat pilti möödunud pühadest. Meie pere vanim laps ei saanud kodus viibida, eks siis saatsin pisut meeleolu talle pakiga 🙂

 

Kukekeste-kanade tegemine on imelihtne – lõika munakarbist välja sobiv tükk, lõika vildist hari ja nokk ning kinnita need liimipüstoliga õigesse kohta. Silmadeks liimisin ma väiksed pipraterad.  Algne idee võetud aprilli “Nipiraamatust”

 

 


Uus algus punumisele…

27. märts 2016

Eelmise aasta lõpus oli korra juttu, et pole blogis kajastanud oma ajalehepunutisi (kui aastalõpu kuusekesed välja arvata). See on teema, mis mind tegelikult viimasel ajal kõige rohkem köidab. Katsun taastada kronoloogiliselt seda arengut, mis tasa ja targu on tekkinud.

Esimene postitus ei ole just kõige ilusamate piltidega, pigem on selle väärtus uuesti leitud inspiratsioonist ja paljudest linkidest, mis ka ehk Teid toimetama innustavad.

Kui mäletate, siis aasta oli 2010, kui rääkisin oma esimestest katsetustest ja ideest teha kööki paar suuremat kogumiskorvi. Tol korral jäi mõte soiku, sest ei olnud päris rahul lõpptulemuse tugevusega.

Uuesti kerkis teema esile 2014a suvel, kui internetis sattusin juhuslikult sellisele videoklipile. See nähtud kastide tugevus ja märksõna “PVA” pani mul uuesti näpud sügelema. Võtsin ette kastide punumise koridori kappi. Nii sain vabalt harjutada ja eksimused ei karjunud igapäevaselt näkku 😛

Esimesel kastil proovisin ka augustatud põhja. Pisut küll teisiti kui ülaltoodud videos, aga ega see väga ei õnnestunud, sest augud said liiga serva lähedale (üks läks seepärast isegi katki).

2014koridorikarbid1

Teisalt ei meeldinud mulle, et põhja papi äär jäi kastil nähtavale.

Viimistlemisel olin väga täpne juhendeid järgima – kõigepealt kruntisin PVA liimi ja valge värvi seguga (peidab ajalehe kirjad ja muudab tugevaks), siis värvisin õiget tooni (annab ilu) ning lõpuks tõmbasin ka lakikihi peale (annab kaitsekihi mustuse vastu). No ja tulemuseks oli tõeliselt tore ja tugev kastike, millele sai sildike “Mütsid”

2014koridorikarbid2

 

Järgmise kasti jaoks otsisin paremat põhja õpetust ja leidsin proovimiseks sellise. Pean ütlema, et järgnevad kastid ma olengi valdavalt selle võttega teinud. Mulle meeldib, et papipõhi ei jää kuskilt paistma ja punuäär on kena ja konkreetne. Lisaks on sel põhimõttel alati hea arvestada, et võib põhja teha täpselt vormi suuruse.

2014koridorikarbid3

Uue asjana proovisin ka õhulist vaherida, kuhu pael punuda. Mõtlesin, et nii on vast lihtsam sildikesi kinnitada, aga vahe jäi pisut liiga lai sel.

2014koridorikarbid4

Kolmanda kasti puhul enam polnudki muud, kui juba õpitud ja katsetatud nipid käiku lasta ning karp lihtsalt valmis punuda. See jäigi valgeks, ühelt poolt laiskuse ja teiselt poolt vahelduse mõttes.

2014koridorikarbid5

2014koridorikarbid6

Ja nii saigi siis koridori kapis mütsid-sallid-kindad organiseeritud

2014koridorikarbid7

 

ning mina jupivõrra tarkusi-kogemusi juurde, et järgmine väljakutse vastu võtta. Mis ma siis kõrva taha panin?

*vormi kasutamine teeb elu tunduvalt lihtsamaks, vormivigu saab veel parandada valmistööd kruntides või lakkides (mida mina ei taibanud teha, kui vaaata eelviimast pilti)

*mõistlik on tähelepanu pöörata nurkadele ja neid jooksvalt tihedamalt kinni vajutada. Muidu võib ülemine kastiäär lokkama jääda. Abi võib olla ka sellest, kui vormile märgid teatud kõrgustele jooned, mis aitavad kõrgust ühtlasena hoida.

*viimistlemine on oluline. Igal sammul on kindel põhimõte ja loogika taga, et valminud tööst oleks pikaks ajaks rõõmu.

 

 

 


Veel üks kuuseke…

31. dets. 2015

Kui ämm ja äi sel aastal teatasid, et nemad enam metsast kuuske tooma ei hakka, siis teadsin kohe, et teen neile jõuluks ajalehest sobiliku asemiku.

Sel korral võtsin kasutusele suuremad pulgad (rullitud 2,5mm varda ümber, pikkuseks ca 61cm) ja värvisin need enne punumist ära. Värvimiseks on viimasel ajal välja kujunenud enamvähem üks ja sama kokteil: 125ml vett, 1 tl lakki, 2-3 spl akrüülvärvi (või kui kasutada toonimispastat, siis olen parema katvuse jaoks kasutanud 1 spl valget värvi ja vastavalt soovitud tumedusastmele pastat juurde). Kaunistamiseks sai veel hangitud 40 tulukesega ledlambid ja pisut hõbedasi litreid. Tulemuseks siis selline iludus:

dets2015suurkuusk1

dets2015suurkuusk2

dets2015suurkuusk3

dets2015suurkuusk4

Kuigi valdavalt on levinud kuusnurkse põhjaga kuused, siis mulle meeldib oma reljeefsuse pärast just nelinurkse põhjaga. Põhja mõõt on 22*22cm, kõrgus ca 70cm ja pulki kulus 152 tk. Siin õpetuses on tehtud kuusele papist põhi, kuid mina tegin ilma põhjata – panin lihtsalt 2 pulka risti ja mõõtsin keskelt igasse suunda 20cm.

Viimasele pildile üritasin püüda seda mõnusat valguse efekti, mis tekib hämaras spiraalimööda kulgevatest tulukestest, aga paraku ei õnnestunud seda siiski päriselt edastada. Igatahes jäin lõpptulemiga väga rahule ja mul on hea meel, et ka kingisaajad olid õnnelikud (äi ei pidanud veel paar päeva hiljem paljuks helistada ja kiita, kui ilus kuusk tal nüüd on :D).

Siinkohal on sobiv soovida Teile, kallid lugejad, ilusat aasta lõppu ja kohtume jälle järgmisel aastal!