Lillelised klõpsukotid

14. mai 2016

Mu postituste seeria punumise arenguteest on taas toppama jäänud, aga see kindlasti jätkub veel. Vahepeal näitan aga oma viimast nikerdust heegeldamise vallas.

Iga uus on mõnes mõttes vana, eksole. Kunagi sai tehtud Karmenile päevalilleline õlakotike, mida mitmel korral imetlesid ka õelapsed. Oma mõttes lubasin juba siis, et ühel päeval võtan kätte ja teen nendele ka seda rõõmu. Ja sel aastal otsustasingi nende sünnipäevade eel selle asja ette võtta. Uurisin tüdrukute lemmikvärvi ja asusin vastavalt sellele tegutsema. Tulemuseks valmisid kaks lillelist kotti:

mai2016lennagetterikl6psukotid1

Ühel tegin tagumise poole rohelise nii kuis sai tehtud ka Karmeni kotil aga teisele tegin hoopis teistmoodi roosa. Nii ei olegi pealmist ega tagumist poolt vaid on lihtsalt vastavalt tujule heleroosa või tumeroosa lilleke pealmisel küljel.

mai2016lennagetterikl6psukotid2

Kuna minu õmblemisoskused on algelised, siis voodrile sai taaskord lähenetud kavalusega ja kotid said voodrid vanadest teksajakkidest koos väga korralike taskutega 🙂

mai2016lennagetterikl6psukotid3

mai2016lennagetterikl6psukotid4

Loodan, et plikadel on neist kottidest rõõmu.

mai2016lennagetterikl6psukotid5

Tehnilised andmed:

Lõng: Almina 8/4 (100% puuvill, 50g, 169m)

Heegelnõel: 2.0

Õllepurgiklõpse: 296+306tk


Karmeni uus päevalill…

23. sept. 2014

Küll puhkus on ikka tore asi – poolikud asjad saavad lõpetatud, nii mõndagi uut alustatud ja noh, käsitööline mõtlemine saab nagu elu sisse. Kahjuks muidugi saab see puhkus alati liiga kiiresti otsa.

Üheks lõpetamist ootavaks tööks oli Karmenile mõeldud klõpsudest käekott. Ootas teine kannatlikult voodrit. Eks nüüd sain “koera sabast” üle ja ise jäin eriti rahule sellega, et suutsin pisikesse kotti ka väga asise tasku sisse teha.

Aga kott ise siis selline – inspireeritud varasemalt tehtud päevalillelisest mündikotist:

aug2014karmenikl6psukott1

aug2014karmenikl6psukott2 aug2014karmenikl6psukott3

Heegeniit: Almina

Heegelnõel: nr. 2

Klõpse: 316 tk

 

 

 


Renoveeritud klõpsukott…

5. sept. 2012

Mul on suvest jäänud näitamata üks tegemine. Parem hilja kui mitte kunagi, seega siit see tuleb…

Kas mäletate minu kõige esimest plekkpurgiklõpsudest tehtud kotti? See on olnud lapse lemmikkott ja kasutusel paari aasta jooksul pea igapäevaselt. Seega on ka arusaadav, et kott näitas väsimuse märke, sest puuvillane lõng ju kulub. Pakkusin lapsele asenduseks uusi mõtteid ja meelesmõlkuvaid disaine, kuid paraku jäi see “hüüdjaks hääleks kõrbes”, sest laps tahtis täpselt samasugust asemele. Mis seal’s ikka, piirdusin vaid värvidemuutusega (musta on veelgi parem kombineerida erinevate riietuste juurde) ja kasutasin ära ka vana koti voodri:

  

Materjaliks endiselt Capri heegelniit, nõela suurus 2.5 ja 415 plekkpurgiklõpsu.


Üks hele ja suvine klõpsukott…

10. juuli 2012

…igati suvisesse Milanosse.

Sõbranna oli enne jaani üle terve igaviku Eestis käimas. Lisaks sellele oli tal ka sünnipäev samal ajal. Justkui sellise pidulikuma numbriga veel pealekauba. No mis sa oskad kinkida käsitööinimesele, kel endalgi andeid igat sorti ja erinevatel käsitööaladel. Aga poest ju ka miskit ostma ei lähe, sestap tuli ajusid ragistada.  Lõpuks suutsin välja mõelda asja, mida mina olen teinud aga tema veel proovinud ei ole – plekkpurgiklõpsudest kott. Tooni valisin sellise heleda, et passiks ilusti Astra suviste riiete juurde. Eks ta paras pusimine oli. Kuigi esialgne idee kukkus osaliselt läbi, siis heegeldamine on ainult lust, pusima ajab just see sisemine voodriõmblemise pool. Siiski, siiski, hea on taaskord korrata vanasõna: “lõpp hea, kõik hea” – sain nii mõneski osas tagantjärgi targemaks ja kott sai just sünnipäevalapse vääriline.

  

  

Praegused pildid Eestimaalt ja Kristella poseerituna, kuid loodan, et saan tulevikus siia lisada ka Astrast mõne kena pildikese.


Veel üks plekkpurgi klõpsudest kott…

25. aug. 2010

Ei möödu seegi suvi sünnipäevadeta ja nii tuli emmel Kristella kingimuret jälle lahendama hakata. Mõtlemist ja nuputamist oli sel korral päris omajagu, sest sellel neiul on ta juba miski kolm korda sünnipäeval käinud ja eks igal korral ole ju miskit uut ja huvitavat tehtud. Pika nuputamise peale jõudsime Krissuga järeldusele, et tuleb veel üks klõpsudest kott teha, sest “üle õla käivad pisikesed kotid on praegu väga popid…” 😛

No mis seal siis ikka. Ostsin aga jälle paar tokki Capri lõnga, võtsin oma 2.5 heegelnõela ja asusin olemasolevaid klõpse kombineerima. Valik oli juba oluliselt kokku kuivanud ja seetõttu tuli kombineerida lisaks hõbeda-kullatoonidele ka erinevaid klõpsudekujusid. Vägagi napilt jagus materjali mu uue disainiidee jaoks aga valmis ma selle siiski sain. Krepp-paberist lipsuke heade soovidega külge ja võibki sünnipäevale minna.

Sel korral sai vooder tehtud vanadest mustadest teksadest ja peab ütlema, et see oli väga õige valik, sest paksem materjal parandas oluliselt ka koti vormihoidvust. Kinnist sel korral polegi. Esiti oli küll plaanis panna klapi alla paar pisikest trukki aga pärast voodriõmblemist otsustasime, et kõik hoiab juba niigi väga hästi ja miskit ei saa ka nii kotist välja kukkuda. Sellesse kotti kulus 483 klõpsu. Tundub, et see klõpsumaania on ka selline salamisi leviv haigus. No et teed ühte asja aga selle käigus genereerib aju juba uusi ideid. Nii on tegelikult kõrva taga valmis uus, sellise suurema koti, idee, aga paraku arvan, et hetkel jääb see ootele, sest pole vajadust (loe: pole tulevast omanikku silmapiiril) ja seetõttu pole ka motivatsiooni asja realiseerida. Esialgu.


Minu esimene heegeldatud kott…

21. aug. 2010

Just nii tahtsin selle koti välja kuulutada, aga paraku sai vahepeal Krissule see klõpsukott leiutatud ja esimese tiitel on ära võetud. Aga siiski…

Ma ise pole eriline kotiinimene, seega kasutan valdavalt ühte sellist universaalset kotti, mis sobib erinevateks olukordadeks. Seetõttu jäi minust puutumata ka paari aasta tagune heegeldatud kottide buum Isetegijas, kuigi nii mõnegi puhul pidin imetledes nentima, et täitsa kena näeb välja. Seda mõnusam oli vastu võtta väljakutse, kui mul paluti heegeldada üks suvine kott. Saaks ju vähemalt äragi proovida ja hea kui usaldatakse teatud piirides oma nägemust väljendama. Minu piirideks oli umbkaudne suurus 25*30cm, koti kujuks miskit sellist “jõhvikad lumel” laadset ja värvitooniks naturaalne valge või beezh. Nii ma siis alustasin.

Materjaliks kasutasin üht imemõnusat beezhi lõnga, mille olin kunagi saanud kampsunina kaltsukast ja millest tol hetkel oli plaanis omale mõni kena top beezhide velvetpükste juurde kududa. Igatahes see viimane idee pidi nüüd küll uut materjali ootama jääma, sest õhin kotileiutamisega algust teha oli liiga suur. Proovisin erinevaid mustreid heegeldada, kuid miski ei tundunud see õige. Nii pöördusin tagasi sidruni mustri juurde, mida kunagi sai vöö külge käiva mobiilikoti juures kasutatud. Ma ei pidanud pettuma. No jäi kena. Üheltpoolt lõhub ära sellise heegeldamisele omase ridadestruktuuri ja teisalt on nii mõnusalt reljeefne.

Koti põhiosa hakkas jõudsalt edenema ja paar päeva hiljem ootasin kärsitult täpsustavat infot koti sangade kohta. Nädalake hiljem kerisin siis oma lõnga pooleks ja sain leiutama hakata sanga. Eks seda tuli ikka pisut harutada ka, aga lõpuks sain ennast rahuldava tulemuse.

 

Ja vat nüüd tuli vastulöök, sest algselt plaanitud iiri pitsi motiividega kaunistusidee kukkus läbi. Viskasin tegemise nurka kuniks “peas uus pirn põlema hakkab”. Aga kuna kotitegemisel konkreetset tähtaega polnud (no ma olen vist seda juba mitmeid kordi öelnud, et tähtaja puhul tegutsen ajaliselt mitmeid kordi tõhusamalt :P) ja mul üllatavalt palju teisigi poolikuid asju lõpetamist ootas, siis seda pirni süttimist sai kott oma kuu aega kindlasti oodata.

Kui teised tegemised peast ja käest ära said, hakkas uus mõte idanema ka kotikaunistuse teemal. Heegeldasin mõned lille- ja lehemotiivid ning kruttisin oma lõnga veel omakorda kolmeks peenemaks kiuks. Siinkohal pean seda lõnga veel kiitma: nii tänuväärne igas olukorras, et andis jämedust na timmida :D. Seda peenemat materjali oli vaja helmeste tikkimiseks ja motiivide koti külge õmblemiseks, sest minu mõtetes oli ikka põhimõte, et kott oleks piisavalt tagasihoidlik (kotiga samast materjalist motiivid), nii et annaks võimalikult paljude erivärviliste riietega kombineerida aga samas tõmbaks tähelepanu mõne omapärase detailiga (õitele ja lehtedele värvi andvad seemnehelmed). 

Ja kui siin juba na taaskasutamiseks läks, siis ega ma saanud teisiti ka voodriga. Võtsin kasutuseta jäänud heledad püksid ja sain kotile kena triibulise voodri. Õmblesin sinna külge ka ühe tasku, kuhu saab pista telefoni või võtmed ja kinniseks kasutasin magnettrukki.

Mulle endale igatahes lõpptulemus väga meeldis. Nüüd jääb oodata ja loota, et ka tellijale see passib.

 


Kasutame ära issi väikest õlleharjumust ehk kott ja vöö Kristellale..

19. juuli 2010

Ühel hetkel kurtis laps, et tema püksirihm hakkab ära lagunema. Mul oli kohe võimalus talle miskit erilist pakkuda. Nimelt sai juba pikemat aega kogutud issi õllepurkide küljest klõpse ja siiani polnud veel ühtegi head ideed, kuhu oleks vaja ja saaks neid proovida. Nüüd oli kätte jõudnud minu võimalus 😛 ja tundus, et ka lapsele idee meeldis. Nii siis valmiski esimese katsetusena Kristellale uus ja edev püksirihm:

 

Materjaliks miski tundmatu heegelniit, heegelnõel suurusega 2.5 ja 56 plekkpurgiklõpsu.

Aga kuna see heegeldamine oli na mõnus, siis otsustasin seda jätkata. Krissu igatses suve alguses omale miskit pisemat kotti, kuhu tal mahuks ära telefon, rahakott ja võtmed. Ta isegi tegi heegeldamisega algust, et see vajadus omal täita, kuid asi ei edenenud eriti. Nii ma siis sujuvalt pakkusin, et teeksin talle ise koti, kasutades muuhulgas neid klõpse. Kuna vöö lapsele kohe hirmsasti meeldis, siis loomulikult polnud tal selle vastu miskit, et omada ka samas stiilis kotikest. Emal jälle “pidu põlvini” ja võis fantaasia tööle panna 😀 Lõpptulemus sai siis selline:

 

  

Materjaliks Capri heegelniit, nõela suurus 2.5 ja 415 plekkpurgiklõpsu.

Seni oli kõik lõbus ja mõnus nikerdamine kuniks oli vaja kotile voodrit teha. Õmblemine on vot selline asi, mis mulle ei meeldi ja milles ma kohe olen koba. Kui annab, siis teen õmblusi käsitsi, sest siis tunnen asja üle suuremat kontrolli aga siin siiski kasutasin ikka pisut õmblusmasina abi kah. Õmblesin ja kirusin, sest tulemus peab mu kobadusest hoolimata ju viimase peal olema 😛 No eks ta lõpuks sai ka. Lapsel rõõm koti üle ja minul rõõm, et voodri- ja lukuõmblemisega ühele poole sain.