26. detsember 2006

23. sept. 2009

Jõulu- ja muud kingitused.

Tänuks organiseerimise ja asjaajamise eest sai heegeldatud kõrin. See on tema heategija lapsele muidugi…

Igatahes tänud veelkord. Raamatud on mõnusad ja igati väärt tellimist-muretsemist. Soovitan kõigile soojalt. Jutt käib siis Nicky Epsteini raamatutest “Knitting beyond the edge”.

Ämmal oli jõululaupäeval sünnipäev. Oli juba ammu plaan talle proovida teha pärlitest jõulukaktust, kuid ajapuudusel asja kättevõtmine muudkui venis. Lõpuks keerutasin kokku hoopis roosi, mille jaoks mul juba varem pärlid traadile olid lükitud. Lill valmis lõplikult vahetult enne sünnipäevale minekut, seetõttu on kiiruga tehtud pildid ka natukene nadid seda ilu väljendama. Siiski peaks mingi ettekujutuse ikka saama minu järjekordsest proovitööst.
Eeskuju on nakkav, seega tahtis Krissu ka vanaemale lille teha. Temal valmis see omaloomingu korras volditud paberist, karvatraadist ja mõnedest Hama nuppudest. Tolmukatega pidin ikka pisut teda aitama aga idee minu meelest vahva.

Veel olid detsembris sünnipäevad minu noorema õe kolmel lapsel. Osad kingid said ise tehtud ja kuna kätte saadi nad jõuludeks, siis esitleda saan neid ka alles nüüd.
Jan Marten sai sünnipäevaks sellise arendava mänguasja. Arendada võiks see lapse kuulmist ja rütmitaju (erinevad helid ussi lülides), värvitaju (õppides erinevaid värve), motoorikat (ussi lülisid krõpsudega ühendades). Tegelikult oli plaan tikkida peale ka lapse nimetähed, mida ta saaks siis tulevikus õppida ja oma nime kokkupanemiseks kasutada, aga krõpsuring lülide küljes peaks olema pisut suurema diameetriga, et kõiki lülisid jaksaks kinni hoida, kui laps ussi peast kinni võtab ja seda järgi veab. Praegune 7 lüli tundus olevat õpetuses mainitud krõpsuringi jaoks ülim piir.

Tuli juba tuttav pilt ette? Eks ta nii ole jah. See idee sai teostatud juba kalendrikonkursi jaoks. Ja mul on siiralt hea meel selle üle, sest aastalõpurutus seda tõenäoliselt enam ette võtnud poleks. Ussiõpetus siis saadaval SIIN. Veel oli esindatud konkursil üks nuputatud ehtekarp, mille õpetuse võite leida SIIT. Idee oleks olnud ka üks krokodillimüts lapsele teha, aga aega nappis ja elu näitab, et siiani pole sellega algust teinud. Varsti juba talv läbi. Aga ehk läheb veel nii külmaks, et see sunnib mind tegutsema või lükkan seda ideed veel aastakese edasi.

Aga edasi kingitustega. Mette-Marit on täiesti lootusetu puhhi fänn. Kaisukaid on tal juba igat sorti sel teemal, seega sai välja mõeldud miskit muud. Proovisin pilti pluusile triikida.

Väidetavalt ei ole võimalik seda pluusi enam lapse seljast ära saada. Nii kui pakist välja võeti pandi selga ja sellega mindi ka magama ja ärgates jälle sai toas olla sellega… Hea on teada, et suutsin lapsele kustumatut rõõmu teha.
Tegelikult pole see mu esimene nn pilditriikimiskogemus. Või peaks ütlema meie, sest umbes 8 aastat tagasi tegi mu mees emale-isale, ämmale-äiale pulmade puhul valged t-särgid, milledel olid selline
pilt.

Anetele meisterdas-joonistas Kristella raamatu, mis on täis analoogseid ülesandeid nagu paarist pilti sai ka tehtud.

Jõuludeks sai tehtud Mettele ja Netile sellised tassid. See on minu esimene katsetus salvrätitehnikas. 100% rahule tulemusega ei jäänud, kuid targemaks sain küll. Esiteks oleks pidanud ostma kallima st läikega laki. Antud juhul jäi pildikohad matiks. Ja teiseks – valge karuke kahvatus tassi peal. Pean veel katsetama, kas valge puhul peaks ikka kahekihilist pilti proovima või siis äkki mätsisin sellele liiga palju lakki peale, et see kohati suisa läbipaistvaks muutus. Sellegipoolest said tassid nunnud. Mõlemale plikale said lisatud tassi sisse patsikumm ja klambrid.

Ja häbiga pean tunnistama, et ühe kingituse jäin võlgu. Seega jätkuvad minu tikkimisööd ja loodan, et varsti saab vanema õe pojale ka kingi posti panna.

See-eest sai aga heegeldatud veel kaks nokatsit. No leidub ka selliseid peresid, kes jõulupühi ja aastavahetust lähevad Kanaari saartele veetma. Sellest ka siis keset talve selline tellimus. Õnnetul kombel aga jäid pildid neist tegemata. Ehk õnnestub need tulevikus siia poetada. Võrreldes oma poja suvel tehtud nokatsiga oli muutuseks see, et panin nokakihtide vahele plastist sisu. Nii jäi see minu kriitilise pilgu jaoks kohe päris ideaalselt hoidma.


6. detsember 2006

23. sept. 2009

Et lugeda Tiigrite projekt lõppenuks panen teile siia veel ühe pildi

Suurem on tehtud nr 4,5 heegelnõelaga Novita Helenist. Oranzhi kulus 4,5 tokki, kollast ja musta üks tokk, lisaks on näpuotsatäis tundmatut hele- ja tumeroosat kodustest varudest. Väiksem on tehtud nr 3,5 heegelnõelaga Steinbach Wolle Jumbost. Oranzhi kulus kuskil 2,5 tokki, kollast, pruuni vast pool, ja pisut siis ka hele ja tumeroosat. Siinkohal kõik värvid Jumbost. Ja heegeldamisel oli näpuvahel kohe tunda, et viimasel on pisut villa juures. Hoopis mõnusam tundus.

Keson küsis: “Tiiger on viimase peal 😆 , aga mina vist ei viitsi oma tibule seda teha.Kas läks väga kaua selle tegemiseks?”

Vat jah, plaan oli tunnikaupa ära mõõta see ajakulu, aga paraku läks arvestus sassi. Üritasin küll heegeldada öösel kui lapsi polnud segamas aga jah… No miski neli-viis õhtut nokitsemist oli küll.

Inksu küsis: “Nii väga mõnus tiiger!!! Kas oleks väga suur töö, kui Sa õpetuse eesti keelsena kirja paneksid  😳 ? Tahaks ka tiigrit teha aga arvan, et jääksin tõsiselt hätta, kui inglise keelse õpetuse järgi tegema hakkaksin…”

ok, võtsin siis suure hooga ette ja oi-oi-oi-oi, kui tüütu see tõlkimine oli. Üpris varsti haarasin hoopis heegelnõela ja asusin tegutsemise kallale. Aga no kui ma juba ette võtsin, siis eile õhtul istusin maha ja kasvatasin iseloomu. Saate omale salvestada selle järgmiselt aadressilt:

http://www.sendspace.com/file/tfkbxr

Selle ponnistuse peale loodan nüüd varsti blogides tiigribuumi näha 😀

Tegelikult aga kudusin vahepeal Krissule sõrmikud ka aga kaunistuslilled on veel peale tegemata, seetõttu neid jäävad minu järgmisesse postitusse.


10. juuli 2006

22. sept. 2009

Vat selline nodzu ootas mul nädalapäevad riiulinurgas omale silmi, suud ja triipe. Eile öösel võtsin kätte ja tegin valmis. Üle pika aja võib enda üle uhke olla, sest sai üks idee realiseeritud ka nn normaalajaga. Muidu ikka kipuvad mul mõtted välgatama üsna viimasel minutil ja sestap ka tegemine suht pingeline. Tehtud sai ta siis õepojale sünnipäevaks, kelle lemmik tegelikult on küll Ruu, kuid kaisukaks Tiiger. Ehk võetakse Nodzu ka omaks 😀

Iseenesest on see mu esimene heegeldatud loomake. Pelgasin alati neid vastikuid õmblusi, kuid siin olin valmis nendega pusserdama. Selgus aga, et kõik ihuliikmed tuli keha külge heegeldades kinnitada. Igatahes väga mõnus lahendus. Kristella tellis juba endale Tiigri. Eks näis, kui sobivat värvi lõngu leian, ehk teen ära ka.

Puhhi tegelaste heegeldamise õpetused saad endale sikutada siit.

 

Ja siin on jälle üks Kristella ekspromtideesid internetist, mis kohe tuli järgi teha.