Alustasin uue Haapsalu salliga

5. okt. 2009

Ootamatult tekkis pärast eelmise salli valmimist üks tellimus. Selle üle oli mul muidugi ainult hea meel, sest mis motiveeriks paremini uut üllitist ette võtma. Kuna tellitud lõng polnud selleks hetkeks veel kohale jõudnud, siis tegelesin ettevalmistustööga s.t laenasin soovijale oma “Haapsalu salli” raamatu välja ja lasin tal ajusid ragistada, et leida sobiv muster. Olin valmis kõike proovima, sest tõesti, see raamat on nii mõnus, et võtaks aga muudkui järjest mustrid ette ja kooks sallideks.

 Aga…

…te ei kujuta ette mu üllatust ja siirast head meelt, kui sain teada, et valituks osutus lehega piibelehekiri. Just jah, see on seesama kiri, mida kaalusin oma esimesegi salli puhul. Tol hetkel jäi kahe mustri vahel valikul peale kividega õnnelehekiri, kuid plaan piibelehekirja kudumiseks lähitulevikus oli endiselt päevakorras.

Eelmisel nädalal sain kätte lõnga. See on pärit Inglismaalt, tiba jämedam kui eelmine – 28/2, märksa valgem ja ka pehmem. Eile õhtul tegin ära vardaproovi

okt2009haapsalusalliproov

ja täna hommikul lõin 113 sallisilma vardale. Arvan, et sobiva pikkuse saavutamiseks pean kuduma 13mustrit.

Esmamulje kudumisest: kuigi lõng on pehme ja venitatud proovilapp jäi mõnus õrn, igatsen ikkagi taga oma eelmise korra peenemat lõnga. Seega pole ime, et kunagi tulevikus proovin hoopis ära 48/2 lõnga ja vaimustun hoopis sellest. Seni aga tuleb ära kasutada nii umbes kümne salli jagu praegust 28/2. Kes teab muidugi, võib-olla olen käesoleva salli valmides ka sellest jämedusest vaimustuses.


16. september 2009

30. sept. 2009

Selline ta siis saigi – minu päris esimene Haapsalu sall!
 

  sallligemalt

Nagu pildilt näha, siis nn sõrmusetesti läbis see ka edukalt. Minu sõrmus on suurusega 17.5. Aga siit siis muud põnevad andmed:

Lõng: Ogre 32/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 3.75, kootud 2.75; äärepits ülesloodud 4, kootud 3.5
Mõõdud: 55*130cm (121silma*230ripsirida)
Muster: Kividega õnnelehekiri
Kaal: 54g

Kogemuslik tarkusetera! Oma “sitikate” (seitse silma kokku ja nendest 5 silma uuesti välja) kudumisel kasutasin abiks peenikest sukavarrast. Nii oli hea kokkukootavad silmused ühepikkuseks sikutada ja siis stressivabalt läbi kududa.

Hästi mõnus oli see sallikudumine, seega läheb see ettevõtmine kindlasti kordamisele. Aga kuna ma ise pole eriline sallikandja inimene, siis minu esimese salli omandamiseks võite sooviavalduse saata mulle mailile.


6. mai 2007

24. sept. 2009

Olen selle teemaaretamise siin täitsa unarusse jätnud. Fotokast leidsin suisa lihavõtte aegsed pildid, kui Kristella oma toas jäneste näituse korraldas. Ehk sellest alustangi…

Idee ilmselt sai alguse koolist, kui kõigil lastel paluti kaasa võtta üks jänesekaisukas. Mina ise olin sel nädalal Tallinnas koolitusel ja kuni nädala lõpuni kuulsin emotsioone, plaane jms samateemalise näituse avamisest kodus läbi telefoni. Reede õhtul õnnestus asi endal üle vaadata. Toa ukse peal juba oli meisterdatud sildike, mida näete ka esimesel pildil. Aknalaua peale aga oli koondatud kõik jänesed, mis meil elamises leidus. Seal oli siis karvaseid kaisukaid, üllatusmunade mänguasju, varemmeisterdatud nikerdisi ja jooksvalt meisterdati iga päev asju juurde. Juuresolevatel piltidel ongi siis näha need uued nikerdamised – sõrmetrükiga jäneste pilt, salvrätihoidja-jänes, lihtsalt kevadine pilt guashshide ja plastiliiniga, veel üks kurvemapoolsem jänes wc-paberi rullist ja kõige tipuks vilditud jänes. Selle viimasega oli tal vist parasjagu pusimist. Ühel päeval helistas mulle loengu ajal mitu-mitu korda, kuigi meil oli kokkuleppe, et õhtul jagame päevamuljeid. Hiljem siis selguski, et asi oli olnud viltimises või õigupoolest selle kaasmõjudes. Nimelt oli ta endale nõelaga sõrme torganud. Igatahes, kuigi see jänes on pisut sellise hädise olemisega, mulle ta hirmsasti meeldib :).

Ise olen teinud vahepeal kaks pääsusaba rätti…
Kunagi tõi ämm mulle kaks peenikese lõngaga poolilõppu. Ei osanud sellega toona miskit peale hakata, tundus nii peenike see lõng. Aga kui see ilus pääsusaba siin IT-s lendama juba hakkas, tekkis mul mõte seda mustrit kasutada kaelaräti jaoks. Ühel soojemal päeval taskust ilmselt bussiistmele poetatud vana kaelarätt andis aga tõuke asi nüüd lihtsalt ära teha. Alustasin punase lõngaga ja nr 3.5 varrastega. Tegin alguse ära ja siis hakkasin kahtlema, kas ikka äkki liiga hõre ei jää. Harutada nagu ka ei raatsinud ja seega võtsin kõrvale peenemad (nr 2.5) vardad ja sama peene siniselõnga. Algus tundus nagu parem aga uued kahtlused suuruse osas sundisid mind kudumist jätkama. Ja nii valmis mul esimene pääsusaba.

See kaelapaneku pilt on enne viimistlust tehtud. Tahtsin ikka kähku proovida ja sättida, kuidas peaks jätkama punasega rätiga, sest see oli ju see õige värv, mis jope juurde sobis. Arutlused andsid tulemuseks selle, et jätkasin punase lõngaga ja sama nr 3.5 varrastega, et saada pisut suuremat rätti. Niisiis mõned õhtud hiljem oli mul nn pärisrätt ka proovitöö kõrvale panna (pilt on küll mõnevõrra udusem):

Et vahepeal see kudumise laine minust üle käis, siis jäid pärlid mõneks ajaks kõrvale. Uuesti äratas minus suure tegutsemiskihu kolleeg, kes ühel päeval avaldas soovi, et ehk teen talle mõne lille. Konkreetset sordivalikut tal polnud, seega esimese hooga pakkusingi neid hiliseid nartsisse, mida veebruaris emalegi kimbutäis tehtud sai. Õhtul aga oma raamatuid lapates tuli suur tahtmine hoopis miskit uut katsetada. Aga eks see esimene kord ole ikka selline vaevarikas leiutamine ja nuputamine ja kaalumine ja kõhklemine ja …
Igatahes täna sai lõplikult valmis minu esimene päris oma tehtud potilill ja siiani olen ma tulemusega ülirahul. Eks homme paistab, kas valitud potitamisvahendid ka ennast õigustasid.


13. november 2006

23. sept. 2009

Meie issi sai eile Kristellalt järgmised kingitused:
1) kaart – koolis üheskoos meisterdatud, see pluus on volditud ja siis kaardile liimitud

2) pilt isast – joonistatud koolis

3) lilled – kodus nikerdatud, õpetuse leidis ta miskist vanast Puhhi ajakirjast

Mina püüdsin ajastada isadepäevaks mehele uut talvekomplekti: mütsi ja salli. Vana oli tal ikka täitsa ajast ja arust (ostis mütsi vist siis kui Kristella sündis s.o. 7 aastat tagasi). Aga nagu ikka nende planeerimistega on –  kõik läheb teisiti. Kuna talv saabus na üleöö, siis mütsiga patseeritakse juba pea kaks nädalat ringi aga sall sai valmis alles eile hilisõhtuks.

Mütsil on kasutatud palmiksoonikut 2:1 rütmiga, palmikukeeramised üle rea. Kuna soov oli saada ikka paks ja tuult mitteläbilaskev müts, siis sissepoole sai kootud pool numbrit peenema vardaga 1:1 soonikvooder. Sall on 16cm lai, 142 cm pikk, kootud 2:2 rütmiga palmiksoonikuga, keeramised igal real.

Ja kui ma laupäeva õhtul olin sellest sallikudumisest tüdinenud, siis võtsin ette ja teostasin hoopis ühe jupike aega peas mõlkunud idee – meisterdasin “vaese mehe” pärlisorteri – maksumus hetkel 14 eeku. No tegelikult tuleb kiiremas korras veel üks teha, sest 6-7 sorti jäi veel välja ja nädalalõpus toob õde mulle hunniku Helmehaldja seemneid juurde. Piltidest viimane on na udune seepärast, et unustasin selle võtte esiti ära ja pärast siis üritasin aknalaualt viimast loomulikku valgust püüda.

Idee sai alguse sellest, et tikutopsist oli hästi mugav ja mõnus seemneid nõelale/traadile lükkida. Muudkui aga toksid teatud nurga all (see võib-olla isegi sarnaneb nõelviltimisele kuigi vist teine kaldenurk nõelal) ja pärlid ronivad ise üles. Teisalt aga oli vastik otsida õiget tooni, sest tikutopsid ju ei paista läbi. Nii siis saigi soovid/vajadused kokku pandud. Kleepisin kokku tikutopsid 20 kaupa. Nii on ta mugav pihku võtta kui teinekord on vaja miskit transportida, ka raskus on optimaalne. Karbi külgedele sai kirjutatud pärlite koodid (colibryl, tsehhikatel) ja teistel lihtsalt päritolu, kust ostsin (Tiimari, Kangadzhungel).

Eile öösel aga võtsin ette ühe kilbiku proovimise. Kuna kasutasin colibry seemnehelmeid (nr 11), siis sai ta küll selline eriti miniatuurne aga ikkagi niiiii nunnu. Mõtlen nüüd, et kas hakkan seda võtmehoidja külge aretama või jätan niisama kuskil arvutinurgal hoidmiseks/imetlemiseks.


22. jaanuar 2006

21. sept. 2009

Eh, päris hea, kui nädalavahetustel peamiselt mees arvuti hõivab. Nii on lootust, et ka käsitöö edeneb. Muidu ikka unustad ennast siia foorumisse või blogidesse. Et siis võtsin ette karvapusalõnga, nr 4.5 ringvardad (siiani olen olnud peamiselt sukavarda usku, kuid ju siis sel korral nii varras kui pikkus sobis, sest ma täitsa kaifisin nendega kudumist) ja natuke kaunistuseks lillekesi:

kaunistuslilled

Lähtusin sellest mustrist, kuid lõin üles 150 silma. Mõni õhtu kudumist, pisut õmblemist ja valmis sai emale kingituseks selline asi:

 

see lähemalt pilt natsa kehva valgustusega, kuid ilma välguta tuli tema selline pehme, kohev, karvane olemus paremini esile.

Samal ajal püüdis Kristella omalt poolt kingipakki miskit lisada. Valmis või õigupoolest natsa tahab veel nikerdamist (vaja rõnga külge rippuma sättida) lihavõttekaunistus. Mul emal on ikka kombeks pühade ajal elamist kaunistada.

lihav6te karussell