Roosililleline pühapäev…

29. nov. 2010

Minu varre otsas süüterooside kohta tuli nii mõnigi selline kommentaar: “neid roose ei raatsi ju põlema panna”. Ega oma ahju jaoks neid tõenäoliselt na uhkeks ei ehigi, aga kinkimise jaoks on nad oma efektsuse tõttu väga head – ilus kink, kasulik otstarve. Seda mõtet jagas minuga ka minu ema, kelle sõbrannale eelmisel pühapäeval koos ühe ilusa roosikimbu kokku panime.

  

Mõned sinised sädeleva liimiga kaunistatud süüteroosid, taustavärviks pisut roosa paberiga komme ja veidi sisalit, millega kimbu mõnusalt kompaktseks viimistlesime –> tulemuseks natukeseks ajaks silmailu laua peale, kui sellest isu täis, siis kommid kõhtu ja ülejäänud ahju 😀

Õhtul jätkasin roositeemat aga siis juba oli materjaliks tomat ja igasugu muud toiduained.

 

Ja veel tahtsin teile näidata lille, mille Kristella minu jaoks ise välja mõtles, ise teostas ja istutas. Minu arust väga hea kombinatsioon.

 

Kuigi tehniliselt on arenguruumi, siis väga head meelt tegi professionaalselt loominguline lähenemine – selle asemel, et järgida mõnd õpetust joonistas ta paberile selle õielehe kuju, mida saavutada tahtis ning hakkas pärleid selle järgi ritta seadma.

Advertisements

Mardilaat ja süüteroosid… kas traditsioon?

15. nov. 2010

No vat ei tea, aga nii kuidagi juhtus, et sel aastal oli teemaks minu poolt jällegi süüteroosid. Esialgu pakkusin õpetajale välja, et võiksin koos tüdrukutega korraldada õpitoa. Lastele ju meeldib ikka pigem meisterdada, kui niisama raha raisata. Õpetaja aga hakkas viimasel hetkel muretsema ohutuse pärast – no et ikkagi kuum pliit ja kuum küünlarasv. Egas siis miskit, ei hakanud enam teemat muutma, vaid meisterdasime Kristellaga kahekesi terve hunniku lillelist süütematerjali, mida plikad kambakesi müügiks pakkusid. Et asi igavaks ei läheks, siis aretasime lisaks eelmise aasta väljamõeldistele ka uue tõmbenumbri – vaasitäie siniseid roose.

 

Peab ütlema, et eks need täitsid ka oma eesmärgi ja leidsid kõige kiiremini ostjad. Järgmisel korral (kui see järgmine kord ikka tuleb) peaks neid kohe hulgim tegema.


Süüteroosid Mardilaada jaoks…

5. nov. 2009

Sel aastal otsustati teiste Eesti koolide eeskujul ka Haapsalu Gümnaasiumis heategevuslikku Mardilaata korraldada. Tsiteerin kooli kodulehelt: “Üritus toimub laupäeval, 7. novembril 2009 kell 12-15 on Haapsalu Gümnaasiumi ruumes. Selle eesmärk on koguda raha koridoridesse istmete, jalgrattahoidjate, infoteleri, paljundusmasina, koolikella-raadio jm projektide jaoks.
Kavas on käsitööde, kingituste, hoidiste, kookide, kasutatud raamatute, heliplaatide, mänguasjade, ehete, sporditarvete, lilleseadete müük; käsitöötuba (võimalus tikkimismasinaga särke vms kaunistada – eelregistreerimine 534 14777, viltida, tikitud kaarte valmistada), kontsert, loeng, vanade autode ja autoosade oksjon, kohvik, loterii, laste meisterdamistuba.”

No vot siis selline üritus. Kuigi ise müüma ei saa sinna minna, peame nädalavahetusel Kristella sünnipäeva ja on külalisi oodata, siis oma panuse kaubavalikusse tegin siiski. Vot sellise:

nov2009syyteroosid2 nov2009syyteroosid1

Need on süüteroosid – 6tk nn kinkekarpi ja lisaks neile veel 90tk üksikult müümiseks. Kes veel ei tea, siis süüteroosid on sellised nutikad munakarpidest ja küünlarasvast tehtud abivahendid,  millega saab süüdata tule Sinu kaminas, ahjus või miks mitte ka lõkkes. Lihtsalt asetad ühe õie puude vahele või alla ja süütad põlema. Varsti süttivad ka puud ja paberit polegi vaja. Isetegija foorumis sai selline taaskasutus alguse Kikuliisist.

Omaltpoolt lisaks siia sellise võlunipi, et nii ilusaid ja värvilisi süüteroose saab ainult kuuseküünaldest, sest pikkadel küünaldel on valdavalt vaid pealiskiht värviline, seest on nad valged ja see annab läbipaistva küünlarasva. Mina kasutasin siis sel korral punaseid ja siniseid küünlaid. Üsna kogemata tuli kümmekond ilusat lillat ka välja. Neil siis esimene kiht tehtud punasega ja teine sinisega peale.

Igatahes ärgitan kõiki Haapsalu ja selle lähiümbruse inimesi laupäeval Haapsalu Gümnaasiumist läbi astuma. Usun, et tuleb vahva üritus.

 


29. detsember 2008

29. sept. 2009

See pole küll enam üldse põnev, sest süüteroosidest on saanud järjekordne Isetegijate hitt-toode, kuid jah, kuna ämmal-äial ja isal-emal on veel ahjud ning vanemal õel ka kamin, siis otsustasin minagi näppu proovida ja neid päkapiku kotti poetada. Pisuke segadus ju hinges oli, kuna ei teadnud, kui palju neid küünlajuppe siis ikkagi olema peab ja kuidas see kastmine käib. Kikuliisi soovitus: “…küünlajuppe tunde järgi aga mida rohkem seda uhkem…”, ei andnud minusugusele täpsusfriigile just eriti palju kindlustunnet. Aga mis seal ikka. Julge hundi rind on rasvane 😀 Kuna meie peres just eriti palju küünlajuppe pole (paar viimast aastat on meil kodus pojast tuletõrjeülem, kes süüdatud küünlad kohe ära puhub), siis ostsin poest karbi punaseid kuuseküünlaid ja kaunistuseks pisut sädelevat liimi ning asusin tööle. Lihtne oli ja päris ilusad said. Ma ei tea, kas pingutasin küünlajuppidega üle, aga mulle tundub, et võin soovitada rammusate rooside jaoks küll paki küünalde ja 12-15 roosi vahekorda 😉

 

Aga muid toimetusi olen veel teinud. Nimelt telliti selle mustvalge kaelaussi  ka käekee ja kõrvarõngad. Käekee sai tehtud, kuid kõrvarõngad jäävad klõpse või kruviversiooni vidinaid ootama, sest auke tellijal kõrvades kahjuks pole.

mustvalgekaekee1

Ja siis katsetasin veel juba korra proovitud lipsukestega. Kuna sel korral õnnestus hankida tiba jämedamad patsikummid, siis võtsin kasutusele ka tiba suuremad seemned.

Punast südant proovisin ka, kuid see nii mõnus mu meelest ei jäänud.

Küll aga sain veel jõululaupäeva hommikul täita lapse soovi ja päkapikk poetas talle sussi sisse kollaste lipsudega patsikummid.

Tegelikult tegin katseid ussitamise ja kumminiidiga ka, aga laps suutis selle juba kuskile nii ära panna, et pilti pole. Ehk saan sest juttu teha järgmisel korral. Niipalju võin igatahes öelda, et idee töötab 😉