Rootsi põimingu katsetused…

Sel korral, kui Astra nüüd novembris Eestis käis, oli meil kindel plaan iga kord, kui kokku saame, nokitseda ka miskit käsitöölist. Muidu läheb ikka nii, et ainult unistame ja õhistame, kuid miskit tehtud ei saa. Niisiis sai pisut kätt proovitud vildist minimänguasjade ja rootsi põiminguga ning kombineeritud üks Haapsalu salli ainetel kolmnurkne rätikumuster. Neist kahte esimest teemat jõuan ehk veel selle aasta sees siin blogis näidata, kuid viimase esitlust tuleb oodata Astra blogis.

Alustame siis rootsi põimingust. 

Isetegija foorumis käis juba ammu suur õppimine ja toimetamine sel teemal ning Kadristik ju muudkui aga pistis oma blogisse uusi ahvatlusi. Nii olin ühel hetkel kindel, et pean ka selle ära proovima. Kuid teadagi, üksi toimetades on alati sadaseitse põhjust, miks seda teiste toimetuste seljataha järjekorda sättida. Nüüd aga olin leidnud motivatsiooni (ämma sünnipäevakink) ja “sõbramehepoolest” ajasin uue ja huvitava teemaga pea sassi ka Astral. Nii me siis ajasime õpetuses näpuga järge ja valmis minu esimene rätik:

  

Päris kiiresti edenes ja mõnus oli teha. Võtsin ka teise ette, kuid kuna ei suutnud leida sobivat mustrit, siis hakkasin ise leiutama-katsetama. See võttis pisut rohkem aega, kuid oli omamoodi põnev:

 

Ja siis ühel päeval enne sünnipäeva avastasin, et ämm-äi olid remondi käigus elimineerinud köögist pea kõik punased elemendid, mis varasemalt andsid seal põhiliselt tooni. Plaan vajas muutust ja täiendust. Varusin juba valget peenikese vahvlipinnaga rätikut, et teha rohelise niidiga ulatuslikumat mustrit, kui enne jõulu leidsin poest hoopis rohelised rätikud. See oli kui rusikas silmaauku. Sortisin iirisniitide hulgast välja  pisut valget ja punast niiti ning asusin taaskord pusima. Peab ütlema, et peenike vahvlikangas mulle meeldis rohkem kui see suurte ruutudega. Muster pääseb nii paremini mõjule ja kombineerimisvõimalusi on ka sellevõrra rohkem. Kuusekesed jõulukella juurde said järgmised:

   

Tikkimine oli mõnus. Ainuke asi, millega pean veel tööd tegema ja mis pisut lõpptulemuse juures rahulolematust tekitas, on rätikute viimistlemine. No ei õnnestunud mul neid piisavalt siia-sinna sikutada ja pressida nii, et kuskil miskit lokitama ei jäänud. Siinkohal on kõik soovitused ja näpunäited kogenumatelt teretulnud.

Kas sa siis sel aastal…

“…kohe üldse käsitööd ei tee? Ma muudkui käin su blogis piilumas, aga ikka vaatavad mulle detsembrikuised kindad vastu.” Nii on minu käest päris paljud tuttavad küsinud. Ma ei tea, palju selliseid küsijaid peale nende veel oleks, aga blogi statistika näitab, et hoolimata uute postituste puudumisest külastatakse mind siin netinurgas stabiilselt ja iga päev. Tänud Teile kõigile!

Aga nüüd siis asjast. Kui päris aus olla, siis ega ma eriti palju enam käsitööd teha ei jõua küll. Ajanappus on just see, mis piinab ja piirab. Ideid ja tahtmisi on endiselt piisavalt, kuid tegudesse jõuavad sellised hädavajalikud ja möödapääsmatud tegemised ning mõned vanad võlad tahavad ka lahendamist. Sellises situatsioonis tundus märtsis olnud kahenädalane puhkus lausa paradiis ja ma lubasin endale, et igal päeval teen ma ka käsitööd ja naudin seda täiega. Puhkuse ajal tehtust teen ülevaate mõnes järgnevas blogipostis, kuid täna tahan teieni tuua sellised pisikesed tegemised enne puhkust.

Juba eelmise aasta lõpus pöörduti minu poole Fotopesa fotostuudiost ja paluti teha üks pärlitest rukkilill, mida saaks peapaela külge kinnitada. Minu blogis varemnähtud õied on traadiga ja seda ma beebide õrna naha vastu küll ei soovitanud, kuid lubasin proovida miskit tamiiliga punuda. Selle aasta esimene tegemine oligi selle õie kallal pusimine. Õis tuli täitsa kena ja kohev, kuid südamiku juures kiilusin ikka mitmeks päevaks kinni. No ei osanud leida seda õiget lahendust. Lilleke seisis ikka mitu päeva mul arvuti kõrval pidevalt silme all, kui ühel õhtul võtsin kätte ja panin selle südamikuks lihtsalt ühe 6 mm klaaspärli ja uskuge või mitte, nii lihtne see lahendus oligi. Lill hakkas justkui elama. Aga nagu ikka, pildile seda elu saada on paras nuhtlus, eriti keset pimedat talve. Siiski väike aimdus Teile:

 

Järgmine selline pisike “VajaTehaAsi” oli mask maskipeo jaoks. Ei miskit uhket aga et ikka oleks silmad kombekohaselt kaetud ja oleks midagi südaööl näolt heita 😉 Lähtusin kõige tavalisemast pabermaskist aga tegin seda minulikumaks st võtsin prototüübiks võetud maski ja tegin sellele mustast riidest katte ümber. Kaunistuseks tikkisin pisut seemnepärlitega edevust juurde ja volaa! pidu võis alata. Pilt on siiski mitte peomeeleolust vaid mõned päevad tagasi pildistatud suvises looduses:

Samuti oli ühel päeval vaja kiiresti ja kähku Kristella moondada kassiks. Etteaste, mida tal esitada oli vaja, polnud väga pikk, kuid kokkulepe oli, et kostüümist (või detailidest) pidi üheselt aru saada olema, kellega on tegemist. Kus ajanappus ründamas, seal helged mõtted ikka abiks. Meenus, et kunagi sai ostetud mingit paksemat karvast lõnga aga kasutust see siiski ei leidnud. Oi, kuidas nüüd kulus see marjaks ära. Võtsin oma kõige jämedamad vardad ja kudusin kassile karvase saba ja peavõru külge kinnitamiseks kõrvad. Väike õde vaatas suurele õele otsa ja ütles: “Kristella on kass”. Lapsesuu ju ei valeta, seega võisime oma missiooni õnnestunuks lugeda.

  

No vot selliseid pisikesi ja kiireid ja loomingulisi (vaja ju nuputada, kuidas kõige kiiremini ja kõige vähema vaevaga jõuaks piisavalt efektse lahenduseni) asju ikka aegajalt satub sõrmede vahele, kuid kõik need on ajendatud pigem vajadusest, kui “tahaks proovida” emotsioonist. Siinkohal jäävad veel näitamata pojale kootud kevadised ilma sõrmedeta kindad, mis kohe fotoka ette ei sattunud ja praeguseks on kahjuks na ära äestatud, et tagantjärgi pilti püüda ei kannata. Nii lemmikuks said noh. Ehk sügisepoole läheb tegemine kordamisele ja siis saab ka pilti.

 

Minu esimene heegeldatud kott…

Just nii tahtsin selle koti välja kuulutada, aga paraku sai vahepeal Krissule see klõpsukott leiutatud ja esimese tiitel on ära võetud. Aga siiski…

Ma ise pole eriline kotiinimene, seega kasutan valdavalt ühte sellist universaalset kotti, mis sobib erinevateks olukordadeks. Seetõttu jäi minust puutumata ka paari aasta tagune heegeldatud kottide buum Isetegijas, kuigi nii mõnegi puhul pidin imetledes nentima, et täitsa kena näeb välja. Seda mõnusam oli vastu võtta väljakutse, kui mul paluti heegeldada üks suvine kott. Saaks ju vähemalt äragi proovida ja hea kui usaldatakse teatud piirides oma nägemust väljendama. Minu piirideks oli umbkaudne suurus 25*30cm, koti kujuks miskit sellist “jõhvikad lumel” laadset ja värvitooniks naturaalne valge või beezh. Nii ma siis alustasin.

Materjaliks kasutasin üht imemõnusat beezhi lõnga, mille olin kunagi saanud kampsunina kaltsukast ja millest tol hetkel oli plaanis omale mõni kena top beezhide velvetpükste juurde kududa. Igatahes see viimane idee pidi nüüd küll uut materjali ootama jääma, sest õhin kotileiutamisega algust teha oli liiga suur. Proovisin erinevaid mustreid heegeldada, kuid miski ei tundunud see õige. Nii pöördusin tagasi sidruni mustri juurde, mida kunagi sai vöö külge käiva mobiilikoti juures kasutatud. Ma ei pidanud pettuma. No jäi kena. Üheltpoolt lõhub ära sellise heegeldamisele omase ridadestruktuuri ja teisalt on nii mõnusalt reljeefne.

Koti põhiosa hakkas jõudsalt edenema ja paar päeva hiljem ootasin kärsitult täpsustavat infot koti sangade kohta. Nädalake hiljem kerisin siis oma lõnga pooleks ja sain leiutama hakata sanga. Eks seda tuli ikka pisut harutada ka, aga lõpuks sain ennast rahuldava tulemuse.

 

Ja vat nüüd tuli vastulöök, sest algselt plaanitud iiri pitsi motiividega kaunistusidee kukkus läbi. Viskasin tegemise nurka kuniks “peas uus pirn põlema hakkab”. Aga kuna kotitegemisel konkreetset tähtaega polnud (no ma olen vist seda juba mitmeid kordi öelnud, et tähtaja puhul tegutsen ajaliselt mitmeid kordi tõhusamalt :P) ja mul üllatavalt palju teisigi poolikuid asju lõpetamist ootas, siis seda pirni süttimist sai kott oma kuu aega kindlasti oodata.

Kui teised tegemised peast ja käest ära said, hakkas uus mõte idanema ka kotikaunistuse teemal. Heegeldasin mõned lille- ja lehemotiivid ning kruttisin oma lõnga veel omakorda kolmeks peenemaks kiuks. Siinkohal pean seda lõnga veel kiitma: nii tänuväärne igas olukorras, et andis jämedust na timmida :D. Seda peenemat materjali oli vaja helmeste tikkimiseks ja motiivide koti külge õmblemiseks, sest minu mõtetes oli ikka põhimõte, et kott oleks piisavalt tagasihoidlik (kotiga samast materjalist motiivid), nii et annaks võimalikult paljude erivärviliste riietega kombineerida aga samas tõmbaks tähelepanu mõne omapärase detailiga (õitele ja lehtedele värvi andvad seemnehelmed). 

Ja kui siin juba na taaskasutamiseks läks, siis ega ma saanud teisiti ka voodriga. Võtsin kasutuseta jäänud heledad püksid ja sain kotile kena triibulise voodri. Õmblesin sinna külge ka ühe tasku, kuhu saab pista telefoni või võtmed ja kinniseks kasutasin magnettrukki.

Mulle endale igatahes lõpptulemus väga meeldis. Nüüd jääb oodata ja loota, et ka tellijale see passib.

 

17. november 2007

Nüüd, kui oksjonikaup sai valmis, oli mul lõpuks ometi aega käsile võtta traadirõngakesed, mis juba paar nädalat tagasi Stuartilt saabusid ja riiulil vedeledes mul näppe sügelema ajasid. Esimesed katsetused ketipunumise alal on sellised:

Vat nii palju sain sest piskust juba aru, et sedasorti nikerdamine on miskit minu jaoks ja seda tahan ma veel tulevikus proovida, katsetada, nökerdada…
Ja eile võtsin kätte ja realiseerisin ühe jõulupärja jäägi ära:

Lõpuks ometi sai minu laps ka endale juukseklambri. Muidu olen neid ikka vahel kiiruga ja sundkorras kingitusteks teinud. Aga kuna see päris kobe välja näeb ja mul selliseid õisi veel kaks tükki ootamas, siis arvatavasti leiavad need samasuguse otsa endale. Hea ju kellegile kinkida või äkki on kellegil suisa ostusoov.
Ühel päeval pesu triikides jäi silme ette üks vana tikkimistöö. See sai tehtud keskkooli ajal. Nimelt just siis sai käsitöötunnis tehtud kaks suurt projekti. Üks neist oli endale rahvariiete tegemine ja teiseks oma lapsele haiglast kojutuleku komplekt tegemine, mis siis hõlmas batistist särgiku, mütsi ja tekilina ning flanellist lina, jaki ja mütsi. Kristellale sai nad küll korra ka selga pandud, kuid kui ausalt öelda, siis need riided polnud just seda kõige õigemat mõõtu ja rohkem kasutust ei leidnud kui välja arvata tekilina. See on ka nüüd kolmanda lapse puhul kasutuses nn pepukuivatuslinana – hea pehme ja mitmekordselt ka väga hea imavusega. Aga asjast s.t. tikandist: see on minu esimene (ja siiani ka viimane) põimpilu koos nurgasitikaga, tehtud on see ühekordse mulineega. Ise jäin tollal tulemusega rahule ja ka praegu olen sest täitsa sillas. Samasugused ribad sai tikitud mütsiäärde ja särgiku rinnapealt alla.

21. august 2007

Sai siin vahepeal hõisatud, et lõpuks ometi sai valmis üks vana võlg õepoja ees, nüüd olemas ka pildid sellest ettevõtmisest. Nimelt sai see esiti plaani võetud jõuludeks, kuid siis jäin pisut ajahätta. Ja kui aeg juba möödas niikuinii, siis otsustasin ikka taustad ka ära täita. Võiks öelda, et selle töömahu juures oli see mõttetu ettevõtmine. Aga siiski, sellised nad siis said – tähekuubikud rüblikule poisile:

Iga kuubiku peal on tähti, numbreid ja üks niisama pildike. Värve valisin oma lapsepõlvemälestuste järgi – no et täishäälikud punased, kaashäälikud sinised, sulghäälikud rohelised – ei tea kas tänapäeval ka selliseid seoseid kasutatakse. Numbrite jaoks valisin lilla värvi. Täidiseks on porolloonikuubikud. Need jäid minu valmistehtud mõõtudele pisut alla, seepärast sai pisut lisatäidist lisatud ja tulemus pole nii perfektne kui oodata võiks aga üldiselt jäin tulemusega ikka rahule.

21. september 2006

Mis juhtub siis kui Isetegija laps läheb kooli? No mida ikka muud kui emme leiab veel ühe valdkonna oma fantaasia väljaelamiseks.

Kõik sai muidugi alguse sellest, et leidsime koha Krissu valmistatud lillele. See sai siis kleebitud aabitsa peale. Edasine oli juba asjade loomulik käik ja kui Krissu nikerdamisest tüdines, siis jätkas emme sellega ja nii saidki kõik raamatud ja töövihikud endale paberid:

Samuti oli lapsel miski geomeetriliste kujundite vihik, mis tuli lõikuda tükkideks. Peab ütlema, et see on suurt kannatust nõudev käsitöö. Aga näitamiseks siin hoopis pisikesed ümbrikud, mis sai nende vidinate jaoks lõigatud-kleebitud, et asjad ikka vähem ruumi võtaks.

Ja veel olen oma salaprojektide (ja jõulude eel tuleb neid ju hunnikute kaupa veel juurde) kõrval teinud oma algelise õmblemisoskusega lapsele rütmikatunniks seeliku. See pidi olema  selline, mis keerutades hästi laiali läheb ja mul tuli kohe meelde oma lapsepõlv ja enda taoline seelik. No ja nii ma siis tahtsin oma lapsele ka seda keerutamiserõõmu teha. Eks ma tegin nii mõnegi asjaga vigu, kuid need jäid peitu ja lõpptulemusega jäin täitsa rahule.
 

Selle alumise pildi juurde kommentaariks, et enne kaunistamist vedeles seelik elutoas tugitooli leenil. Emme tegi lõunal köögis süüa ja mingil hetkel ilmus meie pere pooleteiseaastane poja seelik seljas uksele. Kusjuures ta oli selle täiesti ise selga tõmmanud ja endal oli selline eriline komminägu peas. Eks ma siis püüdsin kähku fotoka haarata, et seda hetke jäädvustada.

06. jaanuar 2006

Et siis mõned uued (vanad) asjad näidata.
Jõulupühade ajal valmisid kiirkorras lapsele papud, mille õpetuse saatis mulle lahkelt Aet. Tänusõnad siinkohal Sulle.

  

Õigus küll jah, ennist jäi mainimata, et meil kodus veel üks käsitööhuviline.

 

Oi, küll laps oli õnnelik, kui suutis terve kausitäie minu emalt päritud heegelniite endale kaela tõmmata. Seni ikka oli jalg nii palju tönts, et ei ulatunud, kuigi päevas mitu korda käis kikivarvutamas riiuli juures.

Jõuluvana kingikotti said minu poolt väikesele õelapsele kootud nukk. Kasutasin Steinbach Wolle Jumbo lõnga ja nr 2.5 vardaid, õpetussõnadeks Elsa artikkel ajakirjas Pere&Kodu. Muidu jäin asjaga rahule, aga nägu oleks võinud pisut ilmekam saada. Kui nüüd oma lapsele tegema hakkan, siis on juba olemas mõned ideed asja parendamiseks.

Oma plika ja suurem õelaps said barbie analoogid koos mõningate riietega:

     

Sinise ja roosa kleidi õpetus on siin, teiste omad on kahjuks juba netist mahavõetud, sestap ei saa õpetustele lingata. Pean veel mainima, et päris üksühele õpetus minu nukkudele ei klappinud (polnud ju originaaltibid), seega sai tehtud kohandusi.

Kristella “nuputas” vanaemale-vanaisale sünnipäevaks (minu isal sünnipäev 25ndal, ämmal 24ndal) sellised karbid.

Õelapsed said aga sünnipäevadeks kaardid: ühel kasutatud nuppudest kaunistust ja teine on Kristella esimene tikkimistöö.