Perekondlik 3D origami vaimustus

15. veebr. 2013

Asi sai alguse täiesti juhuslikult  ühest koolivaheajal Haapsalusse sattunud näitusest “Arhitektuur paberis ja paberist”. Näituse avamisel oli ka väike õpituba, kuidas teha paberist erinevaid ruumilisi vorme ja nii käis Kristella uurimas, mida põnevat seal tehakse ning õhtul siis jagas minulegi oma muljeid. Ainuke, millest ta väidetavalt aru ei saanud, oli miski “kolmnurkadega süsteem, millest tehti üks väike linnuke”. No ja minul käis kohe klõps! äratundmisrõõm ja teadsin, millest laps räägib. Olin ju hinges ammu mõelnud, et peab selle voltimisekunsti ära proovima, mida Buffin juba pikemat aega harrastanud on ja millest põnevad lingid mul tagavaraks ammu salvestatud.

Kui aasta-poolteist tagasi seda põnevat linki lapsele näitasin, ei avaldanud ta erilisi emotsioone selle peale ja minu elevus käis ka maha. Aga kui nüüd sama asja näitasin, läksid lapsel silmad “põlema”. Pisut rohkem otsingut netis ja esimeseks proovitööks sai välja valitud punane vihane lind. Mina lõikasin paberitükikesed valmis, Krissu voltis ja siis hakkasime koos kokku panema, Kris ja Karmen ka ninapidi juures kogu aeg. Tulemus sai algajate kohta suht-koht kobe:

jaan2013vihanelind1 jaan2013vihanelind2

Järgmiseks valiti välja samast teemast roheline notsu:

jaan2013notsu

Kristoferil hakkasid ka näpud sügelema ja omast initsiatiivist proovis ta kolmnurki voltida. Ok, eks leidsime talle ühe väiksema tegelase ja voltimine muutus sihipäraseks. Kuigi Karmen üritas ühise tegevusega liituda, siis tol õhtul oli ta pisut väsinud ning esimene ebaõnnestumine pani teda käega lööma. Vanem õde voltis siis tema eest ning valmisid pisikesed kalad:

jaan2013vaikesedkalad

Oi, seda elevust 🙂 Kristella võttis uueks sihiks teha miskit suuremat ja alustas luige jaoks vajalike kolmnurkade voltimist. Kris võttis asja rahulikumalt ning järgmisena valmis kilpkonn:

jaan2013kilpkonn

Kui Kristoferil juba voltimistuhin rauges, siis Kristella jätkas igal vabal hetkel kolmnurkade voltimist. Kui vahepeal tundis ta end selles tegevuses pisut üksikuna, siis korraldas väiksematele mängulise kolmnurkade voltimise õpitoa ning tegutsemisse tuli “värsket verd” juurde – Karmen sai kolmnurkade voltimise selgeks. Lausa imekspandava püsivusega voltis ta mõne õhtuga 87 erivärvilist kolmnurgakest, et teha endale ise üks suuremat sorti kala. Krisi nikerdamine sai ka uue hoo sisse ja nii valmisidki järjekordsed kalad:

jaan2013suuredkalad

Kuid Kristella jätkas aga muudkui oma valgete ja roosade paberlipikute voltimist. Lõikamise töö siinjuures oli alati minu eralõbu 🙂 Ühel ilusal hetkel oli valmis selline hunnik algmaterjali – 1502 kolmnurka:

veebr2013luik1

Pärast paaritunnist nokitsemist aga oli nende asemel vanaemale juubelikingiks valmis saanud uhke lind:

veebr2013luik2 veebr2013luik3

Nüüd vist on järgnenud väike varjusurm. Eks näis, millal see teema tuhast jälle tõuseb, kuid ütlemata hea meel on taaskord osata midagi uut ning katsetamise käigus tekkivad elevuse- ja ärevuseliblikad kõhus on ka na mõnusad ja motiveerivad.

Advertisements

Päkapiku viimased tegemised…

14. jaan. 2010

Jajah, ma tean küll, et päkapikud enam ammu ei käi, aga mul on siin eelmisest aastast miskit näitamata ja sestap siis veel aasta alguses selline postitus.

Meil on õdede ja vanematega juba paar aastat kombeks teha kingitusi ainult lastele. Praegu on neid meil kolme peale kaheksa (järgmisel korral ilmselt juba kümme). Kui vanematele lastele sai jõulupaki sisse poeasju poetatud (no et usk jõuluvanasse püsiks ja miski ei reedaks), siis kõikse nooremale tahtsin ikka miskit omatehtut juurde lisada. Pikalt otsisin ideed ja ootasin äratundmist. No ei tulnud seda õiget vaimu peale. Kuniks…

…kuniks Isetegijasse pandi üks ülilaheda raamatu link. Jaapanlased on ikka nii loomingulised ja nutikad, et kohe kade hakkab vahel. Jutt käib siis sokkidest tehtud loomakestest. No pisut oli ikka veel nuputamist, et millistest sokkidest ja mida ma nüüd täpsemalt käsile võtan, aga äratundmine oli kindlasti kohe olemas ning lõpuks valmis kahest väikesest sokist selline triibuline kass:

Sai ju nunnukas küll, kas pole? Omalt poolt tegin õpetatust erinevalt seda, et lisasin pika-pika saba ja täidiseks kasutasin osaliselt krõbisevasse kilekotti pandud kruupe. Viimast ikka selleks, et kiisu saaks kindlamalt oma pepu peal istuda ja lapsel oleks teda näppides ka miskeid põnevaid üllatusi helimaailmast. Tegelikult on ka ilmselt raamatu autoril nende sokidega nagu oma suhe. Vaatad sokkidele peale ja siis hakkavad need justkui oma elu elama ja sinu ülesandeks on see lihtsalt ellu viia.

Ok, kokkulepe oli, et kingitusi suurtele ei tee, aga üllatused ju ometi pole keelatud 😉

No kuidagi oli selline meeleolu ja tahtmine ja kiusatus ja tegelikult polnud nende nokitsemise ajal veel lund ka. Ühesõnaga tegin mingi hulga lumehelbeid. Alguses mõtlesin heegeldada, aga kui läksin lumehelbemeistri Mimmi blogisse tärgeldussegu retsepti otsima, leidsin sealt hoopis lihtsamad ja sama efektsed Põrnika helbed. Kui Janza mulle  lahkelt oma eelmisel aastal tehtud raamiklotse ka veel laenas, oli otsus tehtud ja tulemus selline:

 

Oma kogemuse märksõnadena jätaks siia sellised laused:

  • Helbekeste punumiseks kasutasin haapsalu salli valget ja sama peenikest tundmatut punast lõnga.
  • Kõigepealt punusin kaheksakanna, siis “päikesekiired” ja lõpuks veel üks kaheksakand. Siis jäid nn välimised lõngad ühesuguselt.
  • Liimi lahustasin tibakese veega. Mul oli ehituslik PVA, võib-olla seda nn kontoritarvete PVA-d ei pea lahustama. Tean, et see on vedelam.
  • Liimiseguga lõnga niisutades jätsin naela ümbruse umbes 1-2 mm kauguselt kuivaks. Ülejäänud vormitud lõng hoiab piisavalt ka nurgad ja südamiku paigal, kuid naelte küljest on helbekest mitmeid kordi lihtsam kätte saada, kui seal liim pole helbekest naelte külge liiminud. 
  • Kui kõik lõngajooksud on liimiseguga niisutatud ja helves alusest eemale nihutatud, siis tuleb jälgida ka seda, et kõik kolm keerutamiskihti oleks tihedalt üksteise vastas ja et “päikesekiirte” lõngade vahel poleks nn liimisildasid. Nii jääb helbe kuivades tulemus kena, puhas ja konkreetne.

Valminud lumehelbed pakkisin kuuekaupa karpidesse või siis kolmekaupa kaartide vahele, mida sel korral sai ka paar tükki saadetud.

 

Paar meeleolulist pilti jõuludest tahaks siia veel lisada. Esimese pildi nimeks võiks vast olla “Masuaja kinkepakend”, kuigi peab mainima, et efekt oli ülihää ja seda ideed võiks teinekordki kasutada.

 

Ja teise pildi nimeks pakuks ehk “Nutikad jõuluvana ja päkapikud”.

Taustainfoks vast nii palju, et sel aastal meil kuuske toas polnud ja eks lapsed jõuluõhtu lähenedes olid üpris mures, et kuhu siis päkapikud kingitused toovad. Arutlesime lastega sel teemal mitmeid kordi. Igatahes lõpuks lubasin, et küll jõuluvana ja päkapikud miskit välja mõtlevad. Egas me ainuke kodu pole, kus kuusk puudub ning ju neil on kogemusi. No ja eks päkapikud olidki  siis nutikad ning kasutasid ära koridoris vedelevat kelku.

Lisaks päkapiku asjatamistele õnnestus mul vahepeal hankida säravpunaseid seemnehelmeid ja otseloomulikult proovisin nendega kohe jõulutähte teha. Jäi natuke särtsakam küll kui eelnevalt tehtud tumepunane õis.


Selle aasta tähed … jõulutähed, ma mõtlen ;)

17. dets. 2009

Juba eelmisel aastal, kui suutsin enda jaoks leida ja sobivaks timmida pärlitest jõulutähe, oli mul tahtmine neid kõikidele kinkida. Need lihtsalt on sellised pisikesed ja nunnud ja samas sellised looduslähedase väljanägemisega. Ühed mõtetes mõlkunud potensiaalsed saajad olid lapse lasteaiarühma kasvatajad ja söögitädi. Kuna aga tellimusi ja toimetamist oli eelmise aasta lõpus palju, siis jäi mõte teoks tegemata. Seda kindlamalt teadsin aga sel aastal, et see tegemine tuleb 🙂

Ja tuligi 🙂 Sel korral oli uustulnukaks värvide seas pärlmutriline valge. Aga no see ikka vist ei ole päris minu toon. Minu lemmik on endiselt helehelekollane. See kuidagi tundub loomulikum. Aga otsustage ise:

Aga ükski kingitus pole ju see õige, kui puudub üllatusmoment 😉 Seega võtsin kätte ja konstrueerisin lillekeste jaoks eritingimustele vastavad jõulumeeleolulised kinkekarbid. Et mis need eritingimused siis on? Aga vaadake pilti ja ma seletan lahti…

Kõigepealt siis poetasin lillepotikese munakarbi pesasse, et see kaitseks savipotti võimalike juhuslike põrutuste eest. Järgmisena tulevad külgede pealt toetavad seinad, mis hoiavad lillepotikese karbis kindlalt püstises asendis ja kõikse lõpus sellised seinad, mis peidavad üllatuse, kuid kingipaela lahti harutades on lillele jälle võimalik kergelt ligi pääseda (ei pea noh kuidagi urgitsema või õngitsema). See oli siis selline asjalik-tehniline pool ;), edasi aga puhas looming ja vaimusähvatus kaunistamisel. Peab ütlema, et ma olin asja lõpetades endaga niiiii rahulolev. Ehk tunnevad saajad üllatust lahti harutades vähemalt pooltki seda kaifi, kui mina meisterdades 😀

 


26. detsember 2006

23. sept. 2009

Jõulu- ja muud kingitused.

Tänuks organiseerimise ja asjaajamise eest sai heegeldatud kõrin. See on tema heategija lapsele muidugi…

Igatahes tänud veelkord. Raamatud on mõnusad ja igati väärt tellimist-muretsemist. Soovitan kõigile soojalt. Jutt käib siis Nicky Epsteini raamatutest “Knitting beyond the edge”.

Ämmal oli jõululaupäeval sünnipäev. Oli juba ammu plaan talle proovida teha pärlitest jõulukaktust, kuid ajapuudusel asja kättevõtmine muudkui venis. Lõpuks keerutasin kokku hoopis roosi, mille jaoks mul juba varem pärlid traadile olid lükitud. Lill valmis lõplikult vahetult enne sünnipäevale minekut, seetõttu on kiiruga tehtud pildid ka natukene nadid seda ilu väljendama. Siiski peaks mingi ettekujutuse ikka saama minu järjekordsest proovitööst.
Eeskuju on nakkav, seega tahtis Krissu ka vanaemale lille teha. Temal valmis see omaloomingu korras volditud paberist, karvatraadist ja mõnedest Hama nuppudest. Tolmukatega pidin ikka pisut teda aitama aga idee minu meelest vahva.

Veel olid detsembris sünnipäevad minu noorema õe kolmel lapsel. Osad kingid said ise tehtud ja kuna kätte saadi nad jõuludeks, siis esitleda saan neid ka alles nüüd.
Jan Marten sai sünnipäevaks sellise arendava mänguasja. Arendada võiks see lapse kuulmist ja rütmitaju (erinevad helid ussi lülides), värvitaju (õppides erinevaid värve), motoorikat (ussi lülisid krõpsudega ühendades). Tegelikult oli plaan tikkida peale ka lapse nimetähed, mida ta saaks siis tulevikus õppida ja oma nime kokkupanemiseks kasutada, aga krõpsuring lülide küljes peaks olema pisut suurema diameetriga, et kõiki lülisid jaksaks kinni hoida, kui laps ussi peast kinni võtab ja seda järgi veab. Praegune 7 lüli tundus olevat õpetuses mainitud krõpsuringi jaoks ülim piir.

Tuli juba tuttav pilt ette? Eks ta nii ole jah. See idee sai teostatud juba kalendrikonkursi jaoks. Ja mul on siiralt hea meel selle üle, sest aastalõpurutus seda tõenäoliselt enam ette võtnud poleks. Ussiõpetus siis saadaval SIIN. Veel oli esindatud konkursil üks nuputatud ehtekarp, mille õpetuse võite leida SIIT. Idee oleks olnud ka üks krokodillimüts lapsele teha, aga aega nappis ja elu näitab, et siiani pole sellega algust teinud. Varsti juba talv läbi. Aga ehk läheb veel nii külmaks, et see sunnib mind tegutsema või lükkan seda ideed veel aastakese edasi.

Aga edasi kingitustega. Mette-Marit on täiesti lootusetu puhhi fänn. Kaisukaid on tal juba igat sorti sel teemal, seega sai välja mõeldud miskit muud. Proovisin pilti pluusile triikida.

Väidetavalt ei ole võimalik seda pluusi enam lapse seljast ära saada. Nii kui pakist välja võeti pandi selga ja sellega mindi ka magama ja ärgates jälle sai toas olla sellega… Hea on teada, et suutsin lapsele kustumatut rõõmu teha.
Tegelikult pole see mu esimene nn pilditriikimiskogemus. Või peaks ütlema meie, sest umbes 8 aastat tagasi tegi mu mees emale-isale, ämmale-äiale pulmade puhul valged t-särgid, milledel olid selline
pilt.

Anetele meisterdas-joonistas Kristella raamatu, mis on täis analoogseid ülesandeid nagu paarist pilti sai ka tehtud.

Jõuludeks sai tehtud Mettele ja Netile sellised tassid. See on minu esimene katsetus salvrätitehnikas. 100% rahule tulemusega ei jäänud, kuid targemaks sain küll. Esiteks oleks pidanud ostma kallima st läikega laki. Antud juhul jäi pildikohad matiks. Ja teiseks – valge karuke kahvatus tassi peal. Pean veel katsetama, kas valge puhul peaks ikka kahekihilist pilti proovima või siis äkki mätsisin sellele liiga palju lakki peale, et see kohati suisa läbipaistvaks muutus. Sellegipoolest said tassid nunnud. Mõlemale plikale said lisatud tassi sisse patsikumm ja klambrid.

Ja häbiga pean tunnistama, et ühe kingituse jäin võlgu. Seega jätkuvad minu tikkimisööd ja loodan, et varsti saab vanema õe pojale ka kingi posti panna.

See-eest sai aga heegeldatud veel kaks nokatsit. No leidub ka selliseid peresid, kes jõulupühi ja aastavahetust lähevad Kanaari saartele veetma. Sellest ka siis keset talve selline tellimus. Õnnetul kombel aga jäid pildid neist tegemata. Ehk õnnestub need tulevikus siia poetada. Võrreldes oma poja suvel tehtud nokatsiga oli muutuseks see, et panin nokakihtide vahele plastist sisu. Nii jäi see minu kriitilise pilgu jaoks kohe päris ideaalselt hoidma.


30. oktoober 2006

23. sept. 2009

Näitan vahepeal mõnda Kristella nikerdamist ka. Need siis ikka valikuliselt, sest kõiki joonistamisi, voltimisi jms, mida ta genereerib ei jõuaks ma siia üles panna.
Kõigepealt sügisene kaardike, mille ta tahtis teha õpetajale. Valmis see juba paar nädalat tagasi aga nüüd sai siis õpetajale viidud tekstiga: Ilusat sügisvaheaega!

Ükspäev tuli laps koolist ja rääkis kuidas nemad kasutasid seal ühte võlutehnikat, et imeilusat pilti saada. Kodus tegi ta siis mulle kohe näidistöö ka.

idee seisneb siis selles, et paberi alla pannakse puuleht tagurpidi ja siis pealtpoolt hõõrutakse õlipastelli küljega muster paberile. Minule meeldis see võlutehnika samaväärselt kui Krissule. Mõnus efekt. Lisaks joonistati siis vabakäeliselt pildile veel tammetõrusid ja mõned marjakobarad.

Kolmandaks leidsin fotokast pildi volditud seenemikkudest, mida ta siin ükspäev mitmeid teha vorpis ja hiljem seina peale riputas, et venna kätte ei saaks. See siis tema enda pildistatud.

Aga ise? Et päevasel ajal salaprojektiga tegeleda ei saa, siis sai hoopis Knitty kampsun ära lõpetatud.

Ise olen rahul. See on minu esimene puuvillane kampsik ja jube mõnus on seljas. Kootud on see siis Novita Tennesse lõngast ja idee sai alguse siit. Tegelikult sõltuvalt materjalierinevusest ja apsakatest mustrikirjelduses, tegin ikka omaloomingut ka.

Eile sai käidud pärliõpitoas võtteid harjutamas. Väga vinge üritus. Kohe ukselt satud omasuguste seltsi ja võib-olla unustad ka mõned käitumisnormid (no ega muidu vast ju ei julge minna võõra inimese kaelakeed või kõrvarõngaid näppima ning uurima, et mis-kus ja kuidas ta ikka need tegi).
Mina alustasin kõiksepealt Pärlikese juures. Nagu teate, olin siiani näppu proovinud 2-mõõtmeliste asjadega (eespool postides peaks olema mõned liblikad ja pooleli on üks nirk) ja tahtsin väga proovida 3-mõõtmelisi. Iseõppimisega niikaugele polnud veel jõudnud. Pean ütlema, et kasu oli sest ettevõtmisest küll. Iseõppimisega kindlasti poleks ma nii mõndagi nippi teadnud ega teada saanud. Proovitööna valmis selline putukas:

Täitsa nunnu sai (üldse peab ütlema et päriselus on need loomad veelgi vingemad kui ükskõik millise pildi peal). Ja Krissu oli selle üle eriti õnnelik. Ei suutnud siin õhtu jooksul kohe kuidagi ära olla. Muudkui käis ja kiitis mind. Nüüdseks on siis putukal juba oma pesa jms. Sai lubatud, et teen veel talle loomakesi. No kui need sellist reaktsiooni tekitavad, siis ei ole ju kahju lapsele rõõmu tekitada, samas kui ise saab näppu harjutada.
Hiljem sai ka traadiväänamise algtõed omandatud, kuid valmisasjade esitlemist peate veel ootama.

Täna hommikul aga lõpetasin veel Krissu sallkrae.

Kasutasin Steinbach Wolle Jumbo lõnga ja 3.5 vardaid. Mustriidee Epsteini raamatust. Sedasama kasutas ka Ampsak oma sallkrae juures. Mina tegin pisut teisiti. Tegin 1:1 sooniku proovilapi. Ja venitasin ta maksimaalselt laiaks ja võtsin nii mõõdu. Samuti mõõtsin lapse peaümbermõõdu ja nendest kahest kokku arvutasin krae jaoks vajalikud silmad. Need korrutasin kahega ja ümardasin lähema 14kordseni ning hakkasin mustrit kuduma – ringselt. Kokkuvõtmiste real kudusin silmad kahekaupa kokku ja jätkasin 30 rea 1:1 soonikuga. Lõpuks kudusin pahempidise võttega silmad maha.