Veel üks Lotte…

3. dets. 2009

Mhh…kui selle pealkirja ära kirjutasin, jäi see mind justkui kummitama. Tundus järsku miski seos lapsepõlvest, kas äkki lugesin sellenimelist raamatut või miskit sellist…

Aga tegelikult mitte sellest ei tahtnud täna rääkida, vaid hoopis veel ühest Lottest. Lasin meeltesegaduses 😛 ennast ära moosida ja nii siis valmis minu näppude vahel veel üks Lotte võtmehoidja vanema õe sõbrannale. Sel korral oli aega ka enne poodi külastada ja pisut harmoonilisemalt kokku sobivat materjali muretseda. Vat ei tea, kas sai parem, kuid loodan, et uue omaniku silmad löövad särama seda saades.

Advertisements

Päkapikumissioon ehk peotäis tamiilipunutisi…

1. dets. 2009

Paar aastat tagasi aitasin oma  õel päkapikumissiooni täita ja mulle väga meeldis tema lapse lasteaias toimivast päkasüsteemist. Juba siis mõlgutasin mõtteid, et võiks sama asja välja pakkuda ka oma lasteaias. Nüüd ta nii ongi. Eelmisel aastal sai esimest korda proovitud. Esmalt olid lapsevanemad selle idee suhtes umbusklikud aga kui selle õppeaasta alguse koosolekul asjast juttu tuli, siis tundusid kõik na rahul olevat ja eks lapsedki olid.

Kuna sel aastal on põnnid juba parasjagu suured (5-sed juba), siis otsustasin korrata miskit analoogset, kui tol korral õele sai meisterdatud. Et siis mis muud, kui oli põhjust arvutisügavusest välja kaevata oma tamiilipunutiste raamatud ja miskit põnevat neist katsetamiseks välja valida. Neli vidinat oli mul ehtekarbis juba enne ootamas, nüüd lisandus neile veel 8 tükki.

 

 

 

  

 

 

 

Pean ikka tunnistama, et harjutamine teeb meistriks ja kui järjest ikka mitmeid asju teha, siis tuleb ka vilumus. Viimaseid vidinaid punusin köögis vahvlite küpsetamise kõrvalt ja, kas sa näe, skeemilugemine ei läinudki sassi. Vastupidi, arvan, et olen jaganud ära skeemi järgimise nipid ja ehk suudaks seda ka edasi anda. Proovin selle Astra peal ära, kui ta aasta alguses külla tuleb.

Nendest vidinatest said siis poistele võtmehoidjad. Või no tegelikult on neid mõnus ju ka kuskile jopeluku külge riputada.

Tüdrukuid on rühmas kaheksa. Kuus neist on patsikandjad ja neile panin oma ehtekarbist kõrvale ussipatsikummid, kuid oli veel kaks neiut, kelle juuksepikkuse kohta kasvataja ei osanudki täpset hinnangut anda s.t ei ole nagu päris lühikesed, aga patsi ka panna ei saa. Otsustasin neile lihtsad juukseklambrid ära kaunistada. Ideede puudust polnud, sest juba ammu ootas mind katsetama üks ülihää raamat. Ma olen sellest ikka veel vaimustuses ja sellest tekkinud elevus ei taha mu hinge ära mahtuda 😛 Aga noh, mis ma siin lobisen, valmis said sellised nunnud lillekestega klambrid:


Väike sünnipäevaüllatus ehk Lotte, mis mahub peopessa…

9. nov. 2009

Mida lähemale Kristella sünnipäev hakkas jõudma, seda sagedamini meenutas ta seda sünnipäeva, kui issi tegi ta nukule voodi ja mina kudusin-õmblesin õueriided ja voodiriided. Vahepeal on olnud üsna mitu sünnipäeva ja ka need püüdsime lapsele meeldejäävaks teha ning see õige sära oli lapse silmis täitsa olemas, kui ta sai poest ise valida kingi, mis talle sel hetkel kõikse rohkem meeldis. Aga ometi… no ei ole need vahepealsed sünnipäevad talle oma kinkidega nii meelde jäänud, kui tollane. Seega viimane kord, kui laps õhinaga rääkis, milline võiks olla tema unistuste sünnipäev, lubasin talle ka sel aastal väikese isetehtud üllatuse.

See mõte on mul tegelikult peas mõlkunud juba pikemat aega. Aeg-ajalt lihtsalt olen tabanud lapse rääkimas, et talle tegelikult Lotte hirmsasti meeldib, aga no kaisukat ju pole mõtet nüüdseks juba 10-aastasele neiule teha/kinkida. Seega siis mõlkus meeles ära proovida Isetegija õpitoas olev õpetus ja heegeldada iirisniidist kutsa, mida saaks võtmehoidjana kasutada. Teostuse aeg oligi nüüd käes.

Ei saa öelda, et ma päris nautisin selle tegemist aga põnev oli tulemust oodata ja no muidugi lapse vaimustus asjast silus kõik konarused, millega lõpptulemuse juures rahul polnud. Selline ta siis sai:

nov2009lotte1nov2009lotte2nov2009lotte3


13. mai 2009

30. sept. 2009

Täna ei jutusta pikalt, teen seda kunagi hiljem 😉 Tahtsin vaid mõned pildid panna ja kutsuda teid Türi Lillelaadale, mis toimub sel nädalavahetusel.

    
  
 


28. november 2008

28. sept. 2009

Teadagi, ma oma toimetamistes juba unustasin, et vaja veel teematada siin.
Tänaseks teemaks on siis erinevad tamiilipunutised-nikerdised.
Esimene asi on pärit juba kuskilt septembrist enne kui AstraC kaugele Itaaliamaale ära kolis. Tegin tema hiirelembesele tütrele ühe võtmehoidja. No pisut läks vussi, sestap ta pisut kõverakaelaline aga sõlmisin tamiiliotsad juba kõvasti kinni ja ei pääsenud hiljem enam asja parandama. Aga ta niisamagi sai nunnu, seega loodan, et see anti mulle andeks.

Kristella sattus vahepeal pallimaaniasse ja siis ootamatult väsis. Nii tuli siis minul tema mõne pallikesega miskit peale hakata. Ajatasin enda poolt pallikesi lisaks ja tegin ka õhupallilise mobiiliripatsi, milledest sai järjekordne kingitus tema sõbranna sünnipäevaks.

 

Kui mäletate, siis kunagi tegin pisikestest klaaspulkadest ussikaelakee ja käekee. Selle uus omanik soovis nende juurde ka kõrvarõngaid. Pakkusin välja sellise valiku:

Siis veel üks patsikumm ja võtmehoidja, mis läksid kingiks ühele plikale ja poisile.

 

Ja ega neil nikerdistel lõppu pole, sest juba paar õhtut oleme AstaC-ga kaugjuhtimisel koostegemist üritanud teha. Kuna ta veel skeemi lugeda ei oska aga on hullult tahtmist täis, siis üritan käte-jalgade ja tegelikult siiski rohkem jutuga juhendada erinevaid asju valmis tegema.
Maasikas, mille panin võtmehoidja otsa, sai tiba suurte (nr 6 seemnetega) helmestega tehtud ja seega pisut robusta, aga pirn (nr 9 seemnetega) on sellevõrra kohe mitu korda nunnum. Viimane ilmselt leiab tee moblapaela otsa.

 

Tänaseks siis kõik. Kui ma nüüd tubli olen ja homme pildistamiseks vähegi valgust on, siis saab järgmisena pisut ussijuttu.


1.detsember 2007

24. sept. 2009

Mõtestatud nikerdamine.

Minu lapse lasteaias on kombeks enne detsembri algust korjata nn päkapikuraha, mille eest siis lastele jõulukuul miskit susside sisse saab poetatud. Hoopis mõnusam (mitmekesisem) süsteem aga on mu vanema õe lapse lasteaias Tallinnas. Neil on sedaviisi, et iga vanem toob kasvatajatele miskit 21 tk (just nii palju lapsi on rühmas) ja nii võivad lapsed ühel päeval leida sussist komme, teisel päeval aga kasvõi külmkapimagneti. Uskuge, lastel on vaheldusest ülimalt hea meel. Näinuna minu Kristella sünnipäevaks tehtud auhindu, palus vanem õde minult taolisi pisinikerdamisi ka oma nn päkapikumissiooniks. Seega oli mul võimalust proovida ja katsetada erinevaid lihtsaid mustreid käevõrudeks ning harjutada silma-kätt skeemide lugemisel ja tamiiliga punumisel. Kasu ju mõlemapoolne 🙂 Muidu kipuvad sellised asjad ikka aja või tarviduse puudumisel tegemata jääma, kuigi isu katsetada ju oleks. Siin nad siis on:
11 käevõru tüdrukutele

ja 10 võtmehoidjat poistele

Need tamiilipunutised on tehtud nr 9 seemnetega ja seetõttu ideaalse suurusega mobiiliripatsiteks Kui kinnitada sinna külge aga lihtsalt haak, on otstarve laiem riputades seda luku või koti külge, miks mitte ka kaelakeele ripatsiks või kõrvarõngasteks. Seega kingikotti parajad pista nii suurtele kui väikestele.